Igaüks on ise oma õnne sepp ja oma elu kujundaja.
Viimased paar nädalat on meie maakodu olnud külalistest tulvil. Ka mu naine Heli oli siin kaks nädalat, sest tal oli oma töökohast Tallinnas jälle puhkus. Tõnu Puura tuli talle selleks ajaks jälle appi talutöid tegema. Samal ajal sai meie päikesepark valmis riigikoguliikme Ivari Padari ja minister Urve Palo loodetavaks visiidiks selle kuu lõpul. Muidugi tegi mulle eriti rõõmu Karl-Erik Taukari ja tema bändiliikme Rene Puura külaskäik. Taukari bänd esines Hauka laadal. Kuna Rene on minu naise Heli vennapoeg, siis tuli poistega kaasa ka Heli tütar Inge, kes palus mul kütta saun ja panna valmis grill.
Tavaliselt ärkan ma maal üles, millal mul tuju tuleb, miski ega keegi ei sunni mind tagant. Kui Heli siin on, siis ärkan ma tema sõnade peale: „Maast lahti, meil on palju teha ja mul on vähe aega!“ Kogu meie elu kulgeb siis trimmeri või sae undamise saatel, nendega tegeleb Tõnu, samal ajal kui mina müristan murutraktoriga või kõnnin Heli järel käru lükates, kuhu ta korjab närtsinud lilleõisi või koltunud maasikataimi.
Heli tahtis puukuuri talasid toestada, aga õnneks oli kohal meie hea naaber Karli, kes soovitas kõigepealt kuurile vundament valada, et see teda tugevdaks. Muidugi pidin mina tegema kõik vastavad tsemendi- ja muud ehitustööd. Järgmisena alustas Heli kõikide aknaraamide värvimist väljastpoolt, olles klaasid enne seestpoolt ära pesnud. Mina korjasin marju ning valvasin saunas tule järele, samal ajal lõbustades Heli sõbrannat Looret ja tema kaht väikest lapselast. Need kaks armast tüdrukutirtsu proovisid mõnda käiku klaveril, mida ma olin neile õpetanud, ja kitarriakorde.
Ootasime maale ka Heli onupoega Hillarit koos perega, kes müüs Hauka laadal oma kätetööd – kivist valmistatud esemeid –, aga ju tal oli nii palju tegemist, et polnud aega meile tulla.
Ma vist olen juba liiga vana sellise rahvarohke ja sagimist täis laada jaoks, nagu Hauka laat on. Ka oli ilm väga kuum, nii et ma kippusin õige pea tagasi koju.
Kui Taukari meeskond saabus, asusid nad kohe grillimise juurde. Pärast seda, kui kõhud olid täis söödud, tunti sügavamat huvi meie päikesepargi vastu. Seda on käinud uudistamas paljud muusikategelased, aga seni polnud siia sattunud mitte ükski poliitik. Eelmisel nädalal jõudis sellega tutvuma maavanem Andres Kõiv, mille eest ma olen talle väga tänulik. Vaatame, kas tema visiidil ka tagajärgi on. Võib-olla saaks päikesepargile tähelepanu tõmmata sellega, kui ma teeksin sellest laulu, mille pealkiri võiks olla „Eesti päikeseitk“?
Praegu on mul mõttes hakata tootma vesinikku. Võib-olla on see minu järjekordne utoopiline plaan. Ilmselt peavad mul olema kogu aeg käepärast tuuleveskid, millega võidelda. Siis on elu huvitav!
Kui Taukar oli oma sõpradega lahkunud, siis avastasin, et ta oli unustanud maha oma esinemissärgi, tema tütarlaps aga oma spetsiaalse šampooni koos palsamiga. Särk sobis mulle nagu valatult ja šampoon ning palsam tegid head mu juustele. Kahjuks pidin need Heli kätte andma, kes viis need Tallinna ja andis üle omanikele.
Nüüd on maja tühi, ainult Tõnu on mulle veel seltsiks jäänud. Mina aga ootan seda aega, kui ka tema on läinud ja ma olen jälle omapäi. Ja kui inimesed küsivad, et kuidas sa küll saad maal üksi olles hakkama, siis vastus on, et väga hästi. Ja kui õnnelik ma sealjuures veel olen!
Viido Polikarpus
