Mai-Liis Tammemägiga (25) vesteldes jäi meeldivalt kõrvu kõlama: “Aga me peaksime ju kuuluma siia,” kui kaebles asjadest, mis pidanuks justkui lihtsamalt “Eestisse kuulujal” laabuma. Et kuidas siis nii keeruliselt?! Lõpuks tuli Torontost pärit neiul pisaraid valada, et perearstiga jutule saada, sest takistuseks sai elukohajärgne ametlik sissekirjutus. Eks igas riigis ole omanäoline bürokraatia ja lõpuks nad võitsid nagunii! Mai-Liisi huvitab aga, kuidas nt. riik saaks aidata seda kadalippu teistele nendesugustele kergemaks teha.
Samas Müürivahe tänava kohvikus nädalapäevad hiljem, istub Jaan Hess (27) mu vastas kohvitassi taga kurva näoga. Ilmselt on mõlemal noorel kahju lahkuda oma iseloodud põnevast elust selles iidses Euroopa linnas, mis kuulub ka neile. Aga samas pere ootab. Sõbrad ootavad. Ja jõulud…
Torontos sündinud ja sirgunud noored on olnud paar üle kolme aasta. Kohtusid nad Kotkajärvel, kus Mai-Liisil on peresuvila ja Jaan on olnud lugematutes skautlaagrites. (Mai-Liisi kadunud vanavanemad dr. Voldemar ja Eha Tammemägi olid väga aktiivsed Kotkajärve rajamisel.) Kui nad hakkasid Eestisse minekust rääkima, arvasid sõbrad, et nad ajavad niisama nalja. Sest kes ei ole mõelnud sissetallatud elu maha jätmisest, et Eestis seiklust alustada? Erinevalt enamjaost, raatsisid nemad jätta hetke töökohad maha ja tulla tegema “Just seda mida me ise tahtsime”, “et aru saada”, “Ma lihtsalt tahtsin aru saada,” ütleb Mai-Liis. Aru saada Eestist. Lennupiletid osteti nädal enne väljasõitu ja sõpradel polnud muud üle, kui kähku korraldada suur lahkumispidu.
Kogemuste pagasit oli Mai-Liisil ühe, 2004. a. laulupeoreisi jagu. Jaan oli varem lausa 6-7 korda käinud: tantsinud tantsupeol, käinud skaudilaagris ja korp! Vironia liikmena Tartu volbriööl ning isegi toonud oma kanada koolisõprade kamba Eestit kaema. Aga need kõik olid tema sõnul turistina. “Seekord oli päris elu.” Päris elu jahmatavalt suurte küttearvetega, kolme kolimisega ja igapäeva leivateenimisega. Aga ka reisimise, sugulaste avastamise ja nende abil kohalikuks pürgimisega. “Kui ma enne olin väliseestlane, siis nüüd olen väliskanadalane,” naerab Jaan toredat nakatavat naeru, mis sarnaneb väga tema isa Markuse omale. (Markus Hess on 23. augustil 1986. a. esmakordselt ülemaailmselt tähistatud Musta Lindi Päeva ehk Molotov-Ribbentropi salapakti allakirjutamise päeva idee autor ja Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa Nõukogu (CEEC) esimees.)
Vanemad julgustasid nende minekut, samuti Jaani tädi Liisa (Hess) Käärid, kes on varem elanud perega kolm aastat Tallinnas. Jaani loendamatud nõbud samas manitsesid (hirmutasid!) Mai-Liisi ettevaatusele tänavaröövlite ja muude koletiste suhtes, mille tõttu ta oli alul võibolla liiatigi mures. Ometi pääsesid nad õnnelikult taskuvaraste eest, kuna Jaan kuulis aegsasti selja taga eestikeelset plaani haudumist.
(Rukki)leivateenija “Vaindloo Jaan”
Mai-Liis sai esimesena tööd, vaatamata sellele, et valdas saabudes minimaalselt eesti keelt. Eestis on nimelt paljude suurte välismaa firmade kõnekeskusi, nt. mobiilteenuste pakkuja Ericssoni, IT-firma Fujitsu, SASi lennuliini ja X-Box videomängukonsooli, kus Mai-Liis klienditeenindajana tööd sai. Operaatorid pakuvad ülemaailmsete helistajatele tugiteenust ning Mai-Liisini jõudis enamik kõnesid Ühendatud Kuningriigi negatiivselt meelestatud helistajatelt (ikkagi nurisejad või hädaabiotsijad). Lisaks ei lubatud töötajatel omavahel eesti keeles rääkida (!) – praktika, mis Mai-Liisil oleks just ära kulunud. Seega ei olnud see tema unistustetöökoht.
Jaan oleks seevastu Skype’i Tallinna kontorisse meelsasti edasi töötama jäänud. Tee töökohale aitas siluda enne teda seal töötanud Toronto-eestlane Andres Sehr, kes nüüd Stockholmis elab. (Skype on internetitelefoni partnervõrk, mille tehnilise lahenduse töötasid välja kolm eesti meest.) Jaan pidas seal samuti rahvusvahelist klienditeenidaja tööd, vastates arvuti kaudu (nn chat support) ja seda ka inglise keeles, kuid tema palus oma kaastöölistel temaga ainult eesti keeles suhelda. “Kuulsin küll kuidas mu kirjavead neid naerma ajasid, aga nad ka parandasid mind, mille eest olin tänulik,” rõõmustab Jaan. Kuna tema eesti keele aktsent ei jäänud kunagi märkamata, soovitasid töökaaslased rääkida uudistajatele, et ta on pärit Vaindloo saarelt (Eesti põhjapoolseim asustamata saar Soome lahes) ja see oli naljamehele täiesti meeltmööda lahendus. Suurem osa inimesi ei osanud midagi kosta Vaindloo jutu peale, üks naine aga tundis kaasa: “Küll teil võib siin suurlinnas kohanemisega raske olla!” Skype’is hakatigi teda Vaindloo Jaaniks kutsuma.
“Nagu eesti vanaproua”
Olgugi, et Montreali Concordia Ülikooli kaunite kunstide kateedri lõpetanud Mai-Liis on loomupoolest planeerija, muutus ta Eestis elades esmakordselt tõeliselt kokkuhoidlikuks ning hakkas eelarvet pidama. Esimene, kahetuhande kroonine küttearve lõi nad pahviks ja ka palgapäev kord kuus oli neile alul võõras, võttes esimesel kuul jalad alt.
Keskturult toiduostmine muutus kokkamist armastavale Mai-Liisile harjumuseks, nagu viimases korteris ka pesu igale poole kuivama riputamine ja ahjukütmine. Need tegevused tekitasid temas ehtsa “eesti vanaproua tunde”. Kahe jalaga maa peale tõi ka toidu värskus (koos kiirema riknemisega) ja kohvikutes mõnulemine selle asemel, et Põhja-Ameerika kombel kohvitopsiga tänaval ringi kihutada. Kuna ahjuküttega korteris puudus kirves, tekkis neil harjumus tulehakatist linna peal olles taskutesse korjata, mille kentsakust nad varsti enam ei märganudki. Kindlasti ei istuks eesti vanaproua Mai-Liisi kombel ahju ees vahukomme (marshmallow‘sid) kepikese otsas röstides, aga sama kultuurilembeline võiks ta võimaluse korral kindlasti olla. Kui kohalikud sõbrad kutsusid noorpaari mingile üritusele, oli Mai-Liis tihti juba piletid sellele varunud.
Ka telekas ning raadio on abiks keele parandamisel ja väljendite õppimisel. Jaani ainus soov kohaliku “seebika”, s.t. seriaali “Kodu keset linna” vaatajana oli: “Rääkige aeglasemalt!” Pikad (mõtte)pausid, mis tema enda keelt ilmestasid, muutusid aina lühemaks, kuni enne lahkumist nägi juba eesti keeles und.
Jõulud õunasüldiga
Kahtlemata on suureks toeks kohalikud sugulased. Jaani Eesti nurgakiviks on kunstiteadlasest õppejõu, sugulase Mart Kalmu pere, eriti eakaaslatest lapsed Gustav ja Helga, kelle abiga said kõik popimad linnapaigad selgeks ja sõprusringkond suurendatud. Mai-Liisi lähim pereliige on Eesti Televisiooni (Eesti Rahvusringhäälingu) reporter Kadi Alatalu, kelle lapsed aitasid muuseas korteriotsinguga ja laenasid vajadusel autot. Sedavõrra oli siis Mai-Liisil kergem möödunud aastal pühade aegu, sest ta väga armastab jõule ja igatses oma pere (isa, ema, vanema venna Reinu ja noorema õe Elva) lähedust. Jaanil oli siinkohal taas põhjust naerda, meenutades et lahkumishetk tema perega Toronto lennujaamas ei annud võrrelda Tammemägede “kalli-ralliga”. Võibolla seetõttu, et Jaani suguvõsa on tõesti suur.
Vanaaegse hõnguga jõulud peeti Kalmude pool Pärnumaal, kus nendest, kes süldikaussi tavaliselt edasi saadavad, said õunasüldi magustoidu austajad. Kapsast kavatsevad noored siiski pausi pidada, sest pea igasugune “salat” Eestis sisaldavat kapsast. Kohalikest piimatoodetest hakkab Jaan puudust tundma. Ta ütleb, et ei oskaks karusmarja Kanadas otsima hakatagi, mis tema armastatud jogurtis maha jääb, ega tea, mis selle nimi ingliskeeles ollagi võiks (gooseberry).
Keeled ja meeled avali
Noorpaar kasutas juhust reisida Eestist Kreekasse, Saksamaale Oktoberfestile, Stockholmi ja Helsingisse. Kodumaal sai nähtud Kihnu, Hiiumaa, Saaremaa, Lahemaa rahvuspark, Pärnu, Rapla, Otepää, Võru (spa!) ja Elva – Mai-Liisi lemmik paik. Kas sellepärast, et Elvast on pärit tema isapoolse vanaema pere, k.a. vanavanaisast kirjanik Jaan Kärner? Õde sai oma nimegi selle perelähedase paiga järgi, kus Mai-Liisi meelest on armas ja eriline aura: “Iga kord seal olles hajuvad vihmapilved ja päike hakkab paistma,” meenutab ta. Seiklustest peeti ka internetipäevikut ehk blogi.
Kui oleks saanud midagi teistmoodi teha, oleks nad tahtnud edasi jääda oma lemmik Lastekodu-tänava korterisse (kus magas suvel põrandal ligikaudu 10 Toronto-eesti laulupeo külalisest sõpra) ning Mai-Liis oleks tahtnud meelepärasemat tööd ja rohkem eesti keele tunde töö kõrvalt. Aga ta on teinud suuri edusamme, mille üle tema isa tundis suurt uhkust, kui tütart suvel taas kohtas. Mai-Liis nüüd pobiseb “igavesed turistid”, kui need tema linna ummistavad, hüüatab “selge!” ja tahaks väga toetust edaspidiseks keeleõppeks ja eurooplaseks jäämiseks. Suurim jõulukingitus, mida Eestist tulnud sõpradele kinkida saaks, on nendega eesti keeles rääkida – nad igatsevad seda.
Riina Kindlam
Tallinn
