Pööripäev on kätte jõudnud ka Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida diktatuurides. Nende riikide ülestõusudel on nähtud sarnasust Ida-Euroopa vabanemisega. Ainuke organiseeritud poliitiline faktor Ida-Euroopas oli kompartei, kes ohverdas mõned juhtfiguurid, aga kelle esindajad säilitasid mantlit vahetades võimu, kuna nende vastased on killustatud ja omavahel tülis, nagu näiteks ka Eesti rahvuslased. Neis riikides on kindlalt organiseeritud islamism, mis samal kombel saab kinnitada kanda demonstrantide abil, kelle soovid ja ideed on väga erinevad.
Demokraatiast on see üsna kaugel, võimule võib tulla uus diktaator. Aga loomulikult on suur vahe: Ida-Euroopa heitis endalt teise riigi ehk NSVL-i ikke, viimased ülestõusud on oma diktaatorite vastu. Jäljed hirmutavad! Demokraatiat ei saa vaadelda kui uut ülikonda, mida selga tõmmates võib välimust vahetada, sest sisemiselt jääb palju endiseks. Ei saa võrrelda tausta Euroopas ja Lähis-Idas, kuna viimases domineerib koraan, milleta ei saa teha poliitikat. Euroopas on religioon muutumas õhukeseks võõbaks. Võib ette kujutada demokraatlikke valimisi, aga nende võitja ei taha nagu varemgi võimu käest ära anda, vaid surub opositsiooni maha. Mitmed diktaatorid on just selle ”demokraatia” tulemused. See sõna ei ütle midagi, loeb selle sisu. 1917. aastal taheti Venemaal ka demokraatiat, vaat mis sellest välja tuli! Pealegi ei võitle araablased mitte alati vabaduse, võrdsuse ja vendluse, vaid tihti igapäevase töö ja elementaarse toidulaua eest.
Elan ise riigis, kus valitseb tõeline demokraatia, aga see ei tulnud üleöö. Taani sai demokraatliku põhiseaduse juba 1849, aga parlamentaarse demokraatiani jõuti alles 1901. Siin on rahval valimiste kaudu otsustav sõna ja poliitikud ei näe poliitilistes vastastes vaenlasi, vaid konkurente, kellega tuleb arvestada. Võimu vahetusel ei hakata kohe kõiki ametkohti täitma parteikaaslastega. Ministeeriumide kantslerid jäävad tavaliselt ametisse, on teeninud nii parempoolsete kui vasakpoolsete ministrite all. Ministrid on sõltuvad nende lojaalsete abiliste kogemustest. Kord oli parempoolsel peaministril paremaks käeks sotsiaaldemokraadist nõunik, kes kirjutas isegi tema kõne visandid. Siit vaadates pole Eestis veel hästi välja arenenud demokraatiat, puuduvad vajalikud eeldused ja kogemused. Tendents on kambakraatia suunas, paljude eelmise süsteemi väärnähetega.
Eesti demokraatia suurimaks puuduseks paistab olevat ka erakondade tugev ja jõuline vastandumine, mis ei anna võimalust pühenduda Eesti rahva ja riigi esindamisele.
Selle kohta ütleb Jüri Kotšinev: ”Kaasaegses poliitikas ei tööta hoobadena isiklikud ambitsioonid ega läbielamised, solvumised ja kinnisideed – töötab konsensus ning koostöö, kuna muud teed demokraatlikus riigikorralduses lihtsalt ei ole” (Eesti Ekspress 17.01.)
Nägime viimastel valimistel üksikkandidaate, kes ei ole võimelised koostööd tegema. Nende egod on nii suured, et nad ei ole valmis kompromissiks. Poliitika aga on kompromisside kunst, ehk parim poliitik on see, kes suudab sellega enda ja oma valijate huve tagada. Kui need näod Riigikogus ei meeldi, siis tuleks ise astuda neisse parteisse, mis vastavad kõige enam inimese poliitilisele vaatele ja hakata seda parteid muutma selliseks, et see meeldiks inimestele. Võib-olla on siin tegemist ajalooliste kogemustega? Pärast 1968. aastat astuti väidetavalt komparteisse, et seda inimnäolisemaks muuta, aga partei muutis sisseastujad hoopis omanäoliseks.
Tiit Kärner ütles ühes kommentaaris, et võimetusega koostööd teha meenutavad konservatiivid ja rahvuslased juba bolševike-menševike omavahelist kemplemist: kes on ikka õigem antud suuna esindaja. See küsimus peaks jääma aega, kui võit on käes. Nii aga ei jõuta selleni kunagi.
Demokraatia sees elades unustatakse selle hüved ja voorused, need on loomulikud komponendid, samas kiputakse unustama ka selle nõrgad kohad. Huvipakkuv on tõik, et demokraatlikesse riikidesse püüeldakse antidemokraatlikest maadest. Seega on demokraatias miskit, mis tõmbab. Samas need, kes pürgivad demokraatia kaudu loodud hüvede juurde ei pruugi jagada demokraatia põhimõtteid, sellega kaasnevaid kohustusi. Sellega lahjenevad tervikuna võetuna demokraatlikud arusaamad. Tulemuseks on arusaamatus, miks küll mõned asjad kiiva kipuvad minema?
Välisvaatlejate muljed Eesti demokraatiast on tihti pealiskaudsed. Suuremat tähelepanu väärivad põhjalikumalt Eesti ajalugu uurinud välisajaloolaste muljed. Nii arvab soomlame Seppo Zetterberg:
”Teil on demokraatia veel nii uus ja sellepärast teie poliitikud Toompeal ei saa veel aru, mida demokraatia tähendab. See ei ole ju totaalne vabadus, väga oluline on ka vastutus. Samuti see, et poliitikud saaksid aru: nad peavad mõtlema, et nad on Eesti rahva ja Eesti riigi esindajad, mitte (…) erakondade esindajad” (Õhtuleht 4.12.2010).
Vello Helk
