Emakeelepäeva puhul anname ka Vaba Eesti Sõna lugejatele võimaluse oma eesti keele kirjakeelt proovile panna – veidi teistsuguses, ja ütleme ausalt välja, naljavõtmes.
Selle teksti algversioon on Alex Kuuse koostatud, aga muutus õige kähku rahvaluuleks ning nüüd ringleb sellest internetis juba õige mitu veidi erinevat versiooni.
Kui ma üks kord 9 kuusega ühel hargipäeval peale viite Tallinn-Tartu maantel luksus pussis sõitsin, sain väga kehva teenenduse. Esiteks, menüüs oli müia vaid kohvi, napooleoni kook ja kartulipudru (kus juures ilma kasteta). Kõige pealt teenendaja tuli alles 3.-manda kutse peale, endal hampstri nägu peas, nagu ma oleks teda millegiga tüütanud.
Kui mulle kohvi lõpuks kätte anti, siis ehmatasin korralikult, kaan ei olnud päris õieti peale pandud ja suhkurt oli vähä. Oleksin pea aegu endile peale kallanud. Samahästi oleks võind selle peale panematta jätta. Ma pole kunagi saanud midagi nii mõrudat, kui see basiilika maitseline kohvi. Süia ma ei julenud tellidagi. Minu nugrutsev poja istus jänus ja nälgas, büree olin kodu unustanud. Teenendaja näris pidevalt enda nürida pilgu ja laiali laovärviga küüni. Passis pool aega toaletis nagu diabeedik, välja tulles kinnitas veel pluuse ja varuka nööpe. Jättis kliendid koheselt tahaplaanile, kui telefon vibras ja ta selle taskust välja kakkus. Osad inimesed ei ole ültse proffesjonaalsed. Mõtlesin juba, et kutsun endile takso järgi. Ega ma ju shampust ja massashi ei nõudnud, aga nii ehk naa võiks ikka üks trantspordi firma oma töö prefektsemalt kordineerida. Bussijuht oli ka vist ennem alkohooli tarbinud, kogu sõit oli nagu kiigu peal. Sellist supper katastrofaalset elamust ei soovita kellegile. Kurat nii ei teha! Ma olen ikkagi püsi klient, mitte vahest läbi sõitja.
Kes te nüüd leitsite, et selline apsoluutselt mõtetu pardakk tuleks sõna otseses mõttes õhata, koheselt alkkiri alla.
Kallis lugeja, mittu viga leitsid?
