Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100. sünnipäevaks. 2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö president Kersti Kaljulaidile.
Valdav enamus 130-st põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!
Washingtoni eeslinnas Alexandrias elanud eestlanna Lilian Grauberg Bein mäletas väga selgelt, kuidas ta pere 1944 septembris, mil juba mürisesid lahingud Sinimägedes ja Tartu all, Pärnust lahkus.
„Isa sai Lutheri firmast, kus ta töötas, priilt korralikke vineerkohvreid ja neid pakkis ema täis koguni 25. Me elasime Pärnus sadamast vaid poole kilomeetri kaugusel ja isa käis kolm päeva otsimas laeva, mis meid venelaste eest Saksamaale viiks. Lõpuks sai ta perele ja kohvrihunnikule kohad väikesele rahvast täis Saksa laevale „Glückauf” ning tegi oma Opeliga kodu vahet mitu tretti, enne kui kogu kraamiga laevale saime. Auto jäi, võti süütelukus, sadamasse, aga meie laev polnud veel kaist kuigi kaugel, kui nägime, kuidas üks mees meie Opelisse istus, auto käivitas, meile lehvitas ja minema sõitis. See pilt jäi mulle igaveseks silme ette.”
Tõrvas sündinud Liliani perele oli see tegelikult juba teine põgenemine. Esimese Vene okupatsiooni ajal oli Tõrvas ebameeldivalt palju punase meelega rahvast ja kellelegi võis mitte meeldida Graubergi kooliõpetajast pereema Eesti-aegne tegutsemine naisteorganisatsioonides. Kuna pereisale pakuti 1940. aastal tööd Pärnu Lutheri puidu- ja mööblifirmas, oli see hea põhjus Tõrvast Pärnu kolida ja võib-olla päästis see Graubergi pere, keda Pärnus keegi ei tundnud, ka 1941. aasta juuniküüditamisest.
Venelasi, keda Pärnus oli palju, Graubergid ei kartnud, kommuniste küll. Suurt sõnelda ei maksnud, seepärast oldi vaiksed, kui uus võim nende suurde korterisse Pärnu Munamäe jalamil koguni kolm peret sisse pani. Lilian Grauberg Bein mäletab, et õnneks olid need võrdlemisi kenad inimesed, ehkki keelebarjääri tõttu eriti ei suheldud. Üks üksik vene mees, ametilt arst, polevat hiljem „omadega” Venemaale läinudki, vaid põgenenud hoopis koos eestlastega Saksamaale. Inimesi on igasuguseid.
Kui Saksa väed 1941. aasta suvel Eesti vallutasid, oli Liliani pere rinde ülemineku ajal maal varjul ja mäletab, kuidas põgenevad venelased nende poole paugutasid. Saksa ajal sai pereisast Lutheri mööblifirma Pärnu, Valga ja saarte osakonna juhataja, tal oli hea palk ja kodukontor, aga nagu venelased himustasid uued okupandid sakslasedki nende kesklinnakorterit. Tõsi, nüüd jäeti pererahvale mitte kaks väikest tuba nagu Vene ajal, vaid terve teine korrus. Ja läbisaamine oli nii kultuuri kui keele mõttes sakslastega hoopis teine.
„Meil elanud ohvitser tuli sõja lõpus meilt läbi ja ütles – ärge uskuge Saksa propagandat! Eesti on peagi jälle venelaste käes ja te peate siit lahkuma! See oli väga julge jutt Saksa ohvitseri poolt. Teine meie Saksa aja majuline andis meile oma Saksamaal Geislingenis elanud vanemate aadressi ja kinnitas, et kui vaja, nad aitavad meid. Nii õige pea läkski,” kinnitas Lilian Grauberg Bein.
Niisiis hakkasid Graubergid 1944. aasta 20. septembril Pärnust Saksamaa poole seilama. Kõigepealt jõuti Läti Ventspilsi, kus sakslased laeva tühjaks tõstsid ja tagasi Eestisse uue laadungi järele saatsid, siis teise laevaga Liepajasse ehk Liibavisse, lõpuks suure Punase Risti laeva „Donauga” Saksamaale Gotenhafenisse, kuhu saabus valdav enamik laevadel põgenenuid.
Seal oligi Graubergidel õnn näidata Pärnus saadud Geislingeni aadressi. Võimud saatsid need, kellel kusagile minna polnud, läbikäigulaagritesse edasist saatust ootama, aga nende pere panid Berliini rongile. Sellele käis nii julm trügimine, et Liliani õde Gorinne aidati sisse läbi vaguniakna. Kas seal ka mingit piletit või lubatähte küsiti, Lilian ei mäleta. Järgmise rongiga saadeti nad Stuttgarti ning edasi sinna, kuhu neil oli Pärnu paberilipaka peale kirjutatud aadress. Kogu reisil läbi Saksamaa oli ümber kohutav tohuvabohu ja rahvaste rändamine.
Viis päeva peale Pärnu sadamast lahkumist ja Opeli aknast lahkumisviipe nägemist jõudis Graubergide pere Geislingenisse. Aadress toimis, vastu võeti lahkelt. Esialgu elati kirikukoguduse majas, aga peagi leidis linnavalitsus neile korteri.
„Meid pandi härra Wachteri majja. Peremehele ei meeldinud neetud välismaalased sugugi, ta oli pidevalt kuri ja ta tütar ei suhelnud meiega üldse. Aga siis, kui ameeriklased linna üle võtsid, muutusid meie suhted ühel päeval kardinaalselt. Ameeriklased tegid terve meie tänava staabi ja büroode jaoks tühjaks, inimesed lihtsalt tõsteti välja. Meie korteris nägi USA ohvitser laual Eesti lippu ja kui kuulis, et me pole sakslased, siis lubas nii meil kui majaperemehel seal edasi elada. Peremees kallistas meid ja oli õnnelik, ta tütrega suhtlesin hiljem aastakümneid,” rääkis Lilian Grauberg Bein.
Suur ja kuulus põgenikelaager asutati Geislingenis 1945. aasta sügisel, seega olid 1944. aasta 25. septembril fünftälerstadti ehk viie oru risti saabunud Graubergid Geislingeni esimesed eestlased. Tippaegadel elas Geislingenis koguni 4000 eestlasest põgenikku.
1945. aasta suvel oli Geislingenis esimene eesti leer, kus käisid ka toona 15-aastased kaksikõed Lilian ja Gorinna, sügisel avati Geislingenis eesti gümnaasium. Seal algas ka hilisemas elus suuri asju teinud Liliani ühiskondlik aktiivsus – ta oli laagri heaoluohvitseri kapten Pughi tõlk, laulis kooris ja lõi koos õega kõigis ettevõtmistes kaasa.
Graubergide pere lahkus Geislingenist 1949. aasta novembris, kui UNRRA oli oma töö teinud ja algasid skriinimised põgenike teistesse riikidesse saatmiseks. Lilian oli olnud laagris ameeriklastele tõlgiks, isa veoautojuhiks, nii anti USA võimudele loogiliselt teada, et Graubergid soovivad Ameerikasse. Käidi komisjoni ees, saadi sponsorilt kutse ja detsembri keskel pandi jalg New Yorgis maale. Esmalt saadeti kaksikõed pere Ameerikasse kutsunud ja garanteerinud sponsori soovil eri kohtadesse lapsehoidjateks, seejärel kutsus isa nad Connecticuti Willimanticusse, kuhu oli perele korteri üürinud. Tüdrukud said mitmeks aastaks ametisse elektririistade tehase konveierile ja sealt leidis Lilian endale Viinist pärit esimese põlve ameeriklase Philip Beini, kellest sai hiljem Nathani ja Monica isa.
Lilian Grauberg lülitus Ameerikas kiiresti eestlaste ühiskondlikku ellu. Ta jätkas Geislingenis alustatud koorilaulu, aitas vajadusel New Yorgi Eesti Majas eesti keeles lapsi õpetada. Oli kuus aastat Eesti Kultuurifondi Ameerikas laekur ja asjaajaja ning kui eelmine juht suri, aastail 1988-2003 fondi esinaine. Ameerika eestlaste ühiskonnas silmapaistvaks persooniks tõusnud Lilian Grauberg Bein sai heaks tuttavaks orkestrijuhtide Neeme Järvi ja Tõnu Kaljustega, kohtus korduvalt president Lennart Meriga, oli hea sõber suursaadik Trivimi Vellistega, suhtles Eesti diplomaatia suurmehe Ernst Jaaksoniga kuni tema lahkumiseni.
„Need olid väga huvitavad aastad. Üritasime teha aastas kaheksa-üheksa kultuuriprogrami ning korraldada need eestlastega ja eestlastele kõikjal Ameerikas,” kinnitas Grauberg Bein.
Liliani vanemad kodumaad peale 1944. aasta 20. septembri lahkumist enam ei näinud. Lilian on rääkinud, et tal polnud vanematega kunagi juttu sellest, kas nad jäid oma elukäigu ja Ameerikasse jõudmisega ka rahule. Nemad ei rääkinud ja tütar ei tihanud küsida, kuigi teinekord tahtnuks. Lihtsalt elati, tehti, mis parasjagu vaja, ja peeti seda normaalseks.
Lilian ise külastas hiljem Eestit kaks korda. Esmalt nõukogude ajal turistina, mil omapäi liikuda ei lubatud, teisel korral 1996. aastal Tallinnas peetud suurel väliseestlaste kokkusaamis- ja kultuuripeol ESTO. Siis oli Lilianil kaasas poeg Nathan ja see oli elamusrohke reis mõlemale.
Liliani tütar Monica elab koos mehe, laste Laine ja Erikuga Pennsylvania osariigis ja tantsib Saare Vikati rahvatantsutrupis. Poeg Nathan teenis mitukümmend aastat ohvitserina USA allveelaevajahifregatil, nüüd on Pentagon Citys üks neist, kes aitavad maailma riike kaitseprogrammidega. Muu hulgas on pooleldi eestlane Nathan Bein nõustanud ka Balti riike ja Ukrainat Vene agressiooni vastu. Pentagonis väga hinnatud analüütik osaleb üleilmsetes sadu miljardeid maksvates programmides.
