Jüri Estam
Kalifornias elavalt pillimehelt Tõnu Sepalt küsiti hiljuti, kellele ta hääle USA presidendivalimistel annab.
Tõnu olla kuuldavasti öelnud, et “mitte vasakpoolsetele”. Tema lahkus Eestist nimelt, et pääseda sotsialismi käest. Nii on igati loogiline.
Rootsis elanud Harri Kiisk toonitas ikka, et meie – läände varjupaika otsima läinud pagulased – kujutasime endast tüüpilist läbilõiget eesti ühiskonnast.
Punase terrori eest otsisid varjupaika kooliõpetajad ning kojamehed-kalamehed ja kaugeltki mitte üksnes “buržuid”.
Ise suudan näha kapitalismis, sellisena nagu see praeguseks kujunenud on, üht-teist kahetsusväärset.
Osas arenenud riikides on pilt tasakaalust õige väljas, mis puutub majanduslikku ebavõrdsusesse erinevate ühiskonnakihtide vahel.
Ja mida aeg edasi, seda rohkem ebatervet monopolismi me maailmas kogeme.
Kuid samas pole asjad kaugeltki korras ka sotsialismi kaldunud lääneriikides nagu näiteks Rootsis.
Meil aga – igal kommunismi eest põgeneda tulnud kogukonnal, olgu selline pärit kas Eestist, Vietnamist või Kuuba saarelt – peaks esinema kange allergia nii äärmise vasakpoolsuse kui ka totalitarismi suhtes üldisemalt.
Ka siin, pooleldi neoliberaalses ning pooleldi “solidaarses” Eestis, eksisteerib veelahe kõige jõukamate ja kõige vaesemate inimeste vahel.
Mitmetel neist, kes on otsustanud meie nn “ääremaadele” siiski elama jääda kõige kiuste, tõmbuvad paljud võimalused koomale.
Näiteks: rahalistes raskustes olev Eesti Post on viimasel ajal elimineerinud ligikaudu tuhat postkasti meie “kolgastes”.
Mitmed meie kandi riigid – eriti Venemaa, aga ka Balti riigid nende hulgas – pole kahjuks tänase päevani suutnud täielikult maha raputada kogu kommunistlikut minevikutaaka, mida Lenin, Stalin ja nende “apostlid” meile pärandanud on.
Nii ei toimunud Eestis 1991. aastal täiesti selget lahkulöömist minevikust ehk seda, mille kohta anglosaksid ütleksid “to make a clean break”.
Aga! Pennsylvania ülikooli professor Kristen Ghodsee hüpoteesi kohaselt elasid inimesed kommunismimaades varem “mugavas rutiinis”, millised igapäevarütmid destabiliseeriti liiga järsku ja toorelt sisse istutatud lauskapitalismi poolt.
See on omakorda sünnitanud Idas punanostalgiat ja mõnel pool ka marurahvuslust.
Siin tuleks kahte asja aga lahus hoida.
Üks on – või oleks olnud – vajadus teha korralik puhas lõpp venelaadse diktatuuri ja nõukogude õiguskorra ja tavadega, teine on aga küsimus sellest, millisel teistsugusel ja mõistlikumal moel oleksime võinud minna tagasi vaba turu tingimustesse.
Eesti Vabariigi taastamisest ei saa me aga kahjuks rääkida, sest sõjaeelset Vabariiki pole minu arvestuse järgi üldse eriti tagasi toodud.
Mitmed autorid on minevikus muretsenud eestluspõhise rahvusluse nõrkuse pärast meie maal.
Minu arust pole uuemal ajal eksisteerinud ainsatki päris klassikalist konservatiivset-rahvusmeelset poliitilist erakonda Eestis.
ERSP ei andnud omal ajal seda mõõtu välja.
Suuresti ERSPst välja kasvanud “Isamaa” on olnud pigem neoliberaalne kui konservatiivne.
Euroopa liberaalsust peetakse küll majanduslikus mõttes parempoolseks, kuid traditsioonide säilitajat ja kaitsjat mina liberalismis reeglina ei näe.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) lõhnab minu jaoks aga selle kõige halvematel päevadel natsionaalsotsialismi järele lisaks oma populistlikele ja räuskavatele kalduvustele.
Kui klassikaline konservatiivsus toetub peamiselt traditsioonilistele väärtustele, mis meie puhul peaks rõhutama esmajoones eestlaste päritolu ning kestmist – “Estonian culture matters” – siis natsionaalsotsialism kipub selle asemel olema üks teatud laadi maailmavaade ja režiim.
Pruuni ideoloogia pooldajad ja pesuehtsad konservatiivid – need pole mitte kuidagi üks ja seesama asi.
Et mehe ja naise vaheline abielu kujutab endast traditsiooni – sellega ei saa vaielda.
Ometi on küsimus nn kooselust midagi tublisti keerulisemat, kui lihtne ameerikalik šabloon viieliikmelisest perekesest oma õnneliku nelja seina vahel.
Eesti traditsioon toetub laiemale perele, kõigi oma liikmetega. Nimeta seda klanniks, kui tahad.
Igatahes surub EKRE peale abielureferendumi korraldamist, mida võiks ka “anti-homo referendumiks” nimeta.
See kavatsus on ajanud meedia ning ühiskonna ärevile, millest tulenevalt juhitakse teiste poliitiliste parteide mäetippude otsast retoorikat ja poliitilisi manöövreid nii EKRE kui ka Isamaa konservatiivsema falangi pihta.
Võib ka juhtuda, kui see referendumi värk peaks halvasti minema, et EKRE on sellega iseenesele ja veelgi enam Isamaale jalga tulistanud. Eks näis.
Isamaa ridades on ilmunud välja uus kildkond, kes end eksitavalt “parempoolseteks” nimetab.
Selle seltskonnaga on liitumas ka riigi endine peaprokurör Lavly Perling, kes teoreetiliselt ei tohiks poliitikaga üldse tegeleda, kuna ta juhtub oma ameti poolest olema endiselt seotud riikliku prokuratuuriga.
Perling afišeerib end kui “avatud konservatiiv”, mis kõlab aga vasturääkivuse moodi. Kuid kui meil on juba president, kes reklaamib end “konservatiivse liberaalina” (käitub aga lihtsalt nagu liberaal), siis mis seal imestada.
Liberaalsed parempoolsed, avatud konservatiivid ja konservatiivsed liberaalid siis. Niimoodi rahvast siis eksitatakse!
Tegelikult eksisteerivad meil vaid konservatiivsuse rudimendid ja vasakpoolsed ning neoliberaalid (loe esmajoones: Reformierakond) peavad neile nüüd andunult jahti.
Põhjapanevast eestlusemeelsusest ei esine meil aga peaaegu raasugi.
Riigikogus tahetakse lähiajal otsustada, kas koolid muudetakse 100% eestikeelseteks, millega on aga tegelikult seotud teatud ohud.
Mõne kuu pärast vajab Eesti uut presidenti.
Seejärel korraldatakse kohalike valitsuste valimised ning mägede tagant paistavad juba ka üldvalimised.
Kuid kas praegune koalitsioon oma referendumituhinas Riigikogu valimisteni laialilagunemiseta tegelikult ka vastu pidada suudab, “that is the question”!
