Eesti vanema kooriliteratuuri üheks tipuks on meeskoori laul “Pilvedele”. Sõnade autor on Karl Eduard Sööt (1862 – 1950), viisi lõi Aleksander Läte (1860 – 1948):
Pilved, kes sõuate üleval kõrgel,
ärge nii tõtke!
Annan teil’mõnusa koorma siit kaasa,
ühes ta võtke!
Annan teil’ kaasa mu magusa valu,
piina mu põuest;
Kandke ta kaugele tähtede taha,
siit ilma õuest.
Kallake marus ja möllus ta merde
lainete sülle!
Suur on see haud
ja vahutav voog küll valvab ta üle.
Kuna Söödi ja Läte eluaastad kattuvad peaaegu täpselt, pole ime, et mõlema loomingut iseloomustab samalaadne, põhjamaiselt romantiline koloriit. See omakorda seletab, miks laulu sõnad ja viis sedavõrd kaunilt kokku sobivad. Juba luuletuse alguses on pilved nagu hingestatud olendid, kes inimese rõõmudele/muredele kaasa elavad; järgnevates ridades süveneb see tunnetus veelgi. Sööt pole muidugi ainus, keda pilved on inspireerinud. Suviste pilvede ilu kajastub näiteks Henrik Visnapuu luuletuses “Paadil” (esimene salm):
Pilvedesse sõuan paadi
lõmmulehist, kõrkjaist saadik.
All ja ülal sinihelgus.
Suure suve kauneim aare,
pilved – vee ja taeva saared.
Südamen seesama helgus.
Maalikunstist võib tuua hulk näiteid, kus pilved on kompositsiooni olulised elemendid, näiteks Eric Sloane’i (1905 – 1985) maal “Cloud Symphony”. New Yorgist pärit Sloane’i suureks armastuseks olid just pilved ja taevas.
Teine hea näide on Marvin Cone’i (1891 – 1965) maal “Prelude”. Cone elas Iowas ja teost inspireerisid suvised äikesepilved. USA Kesk-Läänes, lõunaosariikides ja eriti troopikas näeb selliseid teravate servadega, hiigeltornidele sarnanevaid pilvi sageli. Kui siis õhtune päike pilvehiiglase punakaks värvib, on vaatepilt eriliselt mõjuv.
Pilvedega seoses oli mul omaette lugu. Kirjutasin ühele Tartu Ülikooli pilveteadlasele ja küsisin, et miks just äikesepilvedel on sellised teravad piirjooned, sest tavaliste pilvede servad on hajuvad. Meil oli tore kirjavahetus, kus ta selgitas mulle pilvede tekkimist ja koosseisu. Märkasin aga, et pilve serva teemal rääkisime üksteisest nagu mööda. Äkki taipasin ma põhjust: põhjamaises Eestis ju sarnaseid teravate äärtega pilvi pole. Need esinevad lõunas, kus tohutud massid niisket, palavat õhku kiirelt suurde kõrgusse tõusevad.
Pilvede suurus on teine huvitav teema, sest pilvedel ju mõõdupuid küljes pole ja nii ei oska silm nende tegelikku suurust hinnata. Kui aga pilve alt möödub suur reisilennuk, mis pilvega võrreldes on tillukese kirbu suurune, saame aru milliste mõõtmetega on tegemist. Teine hea näide on linnas elades jälgida musta tormipilve lähenemist. Silm väidab, et “ega ta ole palju suurem kui maja teiselpool tänavat!” Jaa… aga sama pilve Nebraska või Lõuna-Dakota avaras preerias kohates hakkad alateadlikult otsima võimalust kuhugi varju pugeda.
Nii pakuvad siis pilved palju vaheldust ja palju ilu. Kui olete järgmisel korral looduses ja imetlete mägesid, metsi ja rohelust, tõstke silmad üles ja jälgige ka pilvi, kui nad majesteetlikult “sõuavad üleval kõrgel”.
Raul Pettai
