Hera kanamaja. Foto: Viido Polikarpus
Lugesin uuesti vanakreeka filosoof Platoni “Vabariiki”, mis on kirjutatud umbes 370 aastat enne meie aega, ja pidin tunnistama, et midagi pole muutunud inimkonna tsivilisatsioonis tuhande kaheksasaja aasta jooksul.
Platonile oli vastuvõtmatu see, kui kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest. Ka ei meeldinud talle oligarhia, kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi väärtusi.
Muidugi ei saa ma süüdistada tsivilisatsiooni, kui ma ise pole tänini saanud täiskasvanuks. Leidsin oma asjade hulgast esimese klassi tunnistuse, olin sel ajal kuueaastane. Õpetaja märkused sellel kehtivad minu kohta praegugi, ja need kõlasid: „Viido ei keskendu käsil olevasse tegevusse. Viido ei pane tähele, mida õpetaja räägib. Ta vaatab aknast välja ja unistab tunni ajal.“
Mind kritiseeriti, et ma ei värvinud värviraamatus täpset kujutist, vaid värvid läksid üle äärte, ka ei tohtinud ma kasutada kustutuskummi värvide hajutamiseks. Kord ütles kunstiõpetaja mu maastikumaali kohta, et see on vale, kuna ma olin teinud taeva siniseks paberi ülemisest äärest alates kuni horisondini välja. Vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas taevas paistis puudlatvadeni …
Selle vastu ma aga ei vaidle, et ega ma tõesti ei kuula, kui teine inimene räägib.
Paar päeva tagasi astus minu juurest kõigi oma lastega läbi naabrinaine Kaie Hera, kaasas mitu tosinat kanamuna, ning teatas, et see on altkäemaks. Kaie pidi kogu perega minema välja, tagasi pidid nad tulema väga hilja, minul paluti, et ma paneksin õhtul kanala ukse kinni. Asi on selles, et meie ümbruskonnas on olnud kiskjaid, kes on juba mitu nende kana ära viinud. Olin hetkel hõivatud maaliga, mida ma teen oma tütrele, sestap ei pannud ma hästi tähele, mida Kaie mulle rääkis. Sellele vaatamata olin ma temaga nõus ja naabrid lahkusid.
Kui mulle ühel hetkel meenus, mida ma olin lubanud, panin ma autole hääled sisse ja sõitsin kanala juurde. Kanad siblisid igal pool rõõmsalt ringi. Kaiel on mitut liiki kanu ja neil on igat värvi mune – tumesinisest kuni erkoranžideni. Pole midagi paremat kui vabalt peetavate kanade munad, neil on parim maitse maailmas.
Kanala uks oli lahti, nii et ma hakkasin kanu ukse poole suruma. Mida rohkem ma neid sinnapoole ajasin, seda kaugemale nurka nad põgenesid. Kukk hakkas mu peale juba vihaseks saama, et ma tema haaremit kimbutan, aga ma lubasin talle, et ma ei tee kellelegi liiga, tahan vaid, et nad kanalasse sisse läheksid.
Lõpuks hakkas mulle ähmaselt meenuma, mida Kaie oli öelnud, et kui läheb pimedaks … siis mine ja lihtsalt pane uks kinni. Asi oli selles, et ma olin jõudnud kohale liiga vara! Keerasin otsa ringi ja läksin tagasi koju maalima.
Aeg möödus uskumatult kiiresti. Äkki ma märkasin, et oli juba väga pime ja ma tõttasin uuesti naabrite kanala juurde. Olin rõõmus, kui märkasin, et nad ei olnud veel koju tagasi jõudnud. Kanad ja kukk tukkusid õrrel, mul polnud vaja muud teha, kui vaid uks sulgeda ja vaikselt lahkuda.
Kodus meenus mulle, et Newton suri kopsupõletikku, sest ta oli läinud õhukese särgi väel külma ilmaga välja kanu söötma.
Jah, ükskõik kui targad me ka ei arva end olevat, jääb maailm siiski muutumatuks.
Viido Polikarpus
