Riigikogu esimees Lauri Hussar lõpetas eile oma otsusega opositsiooni nädal aega väldanud obstruktsiooni. Rõõmu selle üle tunda ei saa, pigem tuleb tunda muret Eesti demokraatia tuleviku pärast, kirjutab Postimees oma juhtkirjas 15. mail.
Hussar lõpetas obstruktsiooni riigikogu õigusosakonna koostatud memo põhjal, mida opositsioonile ei tutvustatud. Kui opositsioon tegi ettepaneku arutada memos tehtud ettepanekuid riigikogu juhatuses, siis Hussar seda ettepanekut vastu ei võtnud. Samuti tõrjus ta tuimalt ja ühesõnaliste vastustega kõik teised memo puudutavad sisulised küsimused ja protestid. Kui avaldati protesti koosoleku juhataja, st tema enda tegevuse vastu, siis ta seda protesti ei rahuldanud. Vaid autokraatiates lahendab võimur enda vastu esitatud protesti ise.
Oleme Eesti demokraatiaga langenud siis nii madalale. Opositsiooni võib küll süüdistada, et ta halvab riigikogu tööd ja seetõttu ei saa otsuseid vastu võtta. Kuid selles ei ole iseenesest midagi ebaseaduslikku. Obstruktsiooni on kasutatud varem ja korduvalt ning obstruktsiooni teel sündinud takistusi riigikogu töös on olnud pikemaidki kui praegune nädalapikkune paus.
Ja kui vaadata, kui pikalt on maailma demokraatiad olnud halvatud mitmesuguste erimeelsuste tõttu, siis on ajaloost võtta näiteid väga pikkadest seisakuperioodidest, mille jooksul mõne riigi juhtimine või seadusloome on olnud takistatud. Aga ajalugu on ka näidanud, et kõik obstruktsioonid lõpevad varem või hiljem ühe või teise lahendusega ja demokraatia jätkab toimimist.
Tõesti, demokraatia veskikivid jahvatavad aeglaselt, aga demokraatia suur eelis isevalitsuse või muude valitsusvormide ees on see, et kõrgema võimu kandja valib oma esindajad ellu viima rahva tahet. Ja seda tahet viiakse demokraatias ellu väga selgelt määratletud reeglite järgi.
Reeglite olemasolu ja nende järgimine tagab, et demokraatlikus protsessis langetatud otsused oleksid legitiimsed. Ja see ei ole lihtsalt sõnakõlks pedantide jaoks, vaid legitiimsus tähendab seda, et rahvas ja kõik protsessis osalejad tunnustavad otsust seetõttu, et see võeti vastu reeglite alusel, mida kõik osapooled tunnustavad.
Isegi autoritaarsetes riikides on võimu esmane huvi säilitada kas või näiliselt demokraatlike otsustusprotsesside legitiimsus. Ja kui see ei õnnestu, kui rahvas saab aru, et on tehtud sohki, siis järgnevad meeleavaldused, mis võivad üle kasvada revolutsiooniks.
Obstruktsioon parlamendis halvab küll seadusandja töö, kuid see toimub vastavalt demokraatia reeglitele. Hoopis teise mõjuga on sellised poliitilised võtted, millega rikutakse või väänatakse demokraatliku otsustusprotsessi reegleid. Kui reegleid rikutakse või ühepoolselt muudetakse, siis ei ole sellisel viisil vastu võetud otsused õiguspärased või ei pruugita neid tajuda õiguspärasena.
Seda oli tunda eile ka riigikogus. Valitsuskoalitsioon kasutas obstruktsiooni lõpetamiseks põhjendusi, mille seaduspärasuse üle konsensus puudub. Ja kui puudub konsensus reeglite osas, siis ei ole demokraatlik arutelu ja otsustusprotsess põhimõtteliselt võimalik.
Et peatada Eesti demokraatia edasine lagunemine, peab eile riigikogus toimunud obstruktsiooni jõuga lõpetamisele andma oma hinnangu riigikohus.
Postimees