President Alar Karis: “Meie kõigi elu esimestele taktidele annab rütmi ema süda”

President Alar Karis emadepäeva aktusel 8. mail Estonia kontserdisaalis

Kallid emad!
Kallis Eesti rahvas!
Kõigi maailma emade süles
Naeratavad lapsed.
Mis keeles?
ON OLEMAS
tee,
armastus
ja tulevik

Nii paneb keelekunstnik Jaan Kross väikese inimese rääkima naeratuse keeles.

See on siis, kui sõnu pole talle veel antud. Elu varastel hetkedel kõneleb ta eeskätt oma emaga. Tänumeeles ja ootuses, sest teab, et ema on ikka kõige ligemal. Vaadates väikese lapse silmadesse, tajub ema kogu maailma sügavust.

Kui meie vaikselt edenevasse ellu tulevad sõnad, laienevad ka suhted ja maailm. Kuni lõpuks, täiskasvanuks saades, kipub minema nõnda, et hakkame oma naeratusi mõõtma. Sest sageli pole naeratusteks aega ega ruumi. Eriti siis, kui moodsa tehnoloogia toetatud suhete laviin vajub raske vaibana me peale ning tähtsamaks saab pigem kauge ja nähtamatu kui lähedane ja lähedased. Me puitume, meie lapselik ehedus ja siirus peituvad koore alla.

Paljud meist kannavad hinges kahetsust, et naeratusteks polnud õigel ajal mahti. Et ei tihanud või saanud öelda seda, mida tegelikult oleks tahtnud. Oma emale. Vanaemale. Vanavanaemale. Laste kaudu saame lunastada oma naeratuste võlga.

Jaan Kross mainib luuletuses just ootusi uue elu lävepakul, kus igale meist terendab ees üks teekond, see kõikide võimaluste rõõmude rada. Lootus, et armastusest kasvanud sünniime tolmuses argielus ei tuhmu, vaid kaitseb ja annab lapsele kasvamiseks hoo. Et siis astuda edasi tuleviku poole, mõeldes omakorda järeltulevatele põlvedele.

Iga ema tunneb ängi, kui tulevik tundub tume. Väikestel lastel läheb neil hetkil aga palju lihtsamalt, sest nemad pole veel jõudnud tõelise kurjuse olemust tundma õppida.

Emad teavad, kuidas võtta valu ja kustutada kurbus. Nad oskavad leida leevendust hirmule, isegi siis, kui neil endil on kirjeldamatult raske. Eks seda ole näidanud meie heitlik ajalugugi. Mitut värvi okupatsioonid. Sõjad ja küüditamised. Sõge periood külma sõja raudse eesriide varjupoolel. Puudustunne kõigest ja kõige rohkem vabadusest. Aga me hoidsime tuleviku enda jaoks alles, sest just seda õpetasid meie emad.

On õõvastav, et kusagil – aga see juhtub ju siinsamas Euroopas – sunnib naaber-riigi kurjus lapsi ja emasid sõja eest kaitset otsima keldrites ja metroojaamades. Et lapsed mängivad purukspommitatud kodude varemetel. Et linnaparkidesse matavad lapsed emasid ja emad lapsi.

Ükski sõda pole emade ega laste jaoks. Palun, mõtleme täna – kaastunde ja ängistava kurbusega – Ukraina emadele ja lastele, kelle tragöödia kogu sügavust meie vaid aimata oskame. Me ei unusta seda sõda, me ei lepi ega harju selle sõjaga.

Head inimesed.

Väikese inimese varaseid mõtteid ja tundeid kirjeldab see, mis keelele kingitud. Ema keel kujundab meie elu esimeste kuude ja aastate vaimset ruumi. Iga laps on seetõttu oma sõnade alguses siiras ja ka ootamatult avameelne. Isegi nõudlik jonn on siiras ja rõkatav naer kergitab taevast. Kuni elu õpetab olema hillitsetud ja diplomaatiline, kuni viis, kuidas midagi öelda, saab tähtsamaks sellest, mida tegelikult taheti öelda.

Vaadakem siis maailmale lapse silmadega ja püüdkem korraks arutleda lapse kombel.

Nõnda saame ka emaduse üle arutleda ausalt ja siiralt. Saame rääkida ka emadest, kes jäänud oma lastega päris üksi. Ka neist emadest, kes otsustanud algusest peale lapsega üksi olla.
Saame rääkida ka emadest, kellele on langenud kaaslase vaimne või füüsiline rusikas või kes peavad kohtuteed käima, et lapsele elatisraha saada. Sest ka meil siin pekstakse emasid, kes proovivad öösel tasakesi nutta, ja ka meil siin on varjupaikades lapsi ja emasid, kelle valule ei jätku seal piisavalt ruumi.

Ja veel – ema rolli tuleb vaadata laiemalt, näha emas ka naist. Meestel on kohustus öelda, et emme ei ole üksnes emme. Ta on ka naine ja isiksus. Ja ühiskond peab tegema kõik selleks, et iga ema saaks emaduse kõrvalt neidki rolle täita endale sobival viisil.

Naine võib olla superema ja aasta ema, kui ta polegi abielus, ja kellelgi pole õigust selliseid valikuid arvustada.

Saab ka nii, kui jätad oma neli last isa või vanavanemate või hoidjate hoolde ja lähed välismaale ülikooli või kontsertreisile tšellot mängima. Sa oled ikka hea ema, sest tuled tagasi parema, puhanuma ja targemana. Nii sa lihtsalt oled parem ema.

Ja iga ema vajab puhkust, mida ta peab ka saama, mitte ainult emadepäeval, vaid iga päev, sest tööl käimine on tihti palju lihtsam kui kolme lapsega kodus olemine. Ka iga isa võiks maksimaalselt oma lapsega isapuhkust nautida, et neid vanemaks olemise nüansse tajuda. Ning miks ei võiks emapuhkust laiendada ka pensionieelikutest vanaemadele, juhul, kui ema tahaks hoopis tööl edasi käia?

Võiks küll, kui me nii tahame.

Emapuhkus ja lapsepuhkus – tegelikult on need täiesti eksitavad sõnad. Lapse käima ja rääkima õppimise aeg ei ole emale mingi puhkus, see on tõsine töö, 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Keeleinimesed võiksid nüüd appi tulla ja täpsema sõna mõelda.

Kallid emad.

Emade puhul ei ole võrdsuse otsimine kohane. Kõik emad on tublid, paljudel juhtudel rohkemgi kui tublid. Emad on aidanud meil hakkama saada tervisekriisiga, ravitsedes ja hooldades, tuues inimesi kaduviku piirilt tagasi. Emad on distantsõppes kodustes oludes jaganud teistele lastele tarkust ja omad on ikkagi hästi hoitud. Nõnda on nad jaganud oma hellust ja hoolt, oma emalikkust. Ilma selleta oleksime ühiskonnana palju saamatumad, heitlikumad, hoo ja kireta.

Kui saaksin, annaksin praegu aasta ema tiitli kõikidele emadele. Aasta ja aeg, millest räägime, on ju sedavõrd keerulised.

Meie kõigi elu esimestele taktidele annab rütmi ema süda. Sealt algab meie truudus, meie arm ja õnn.

Ühendagem oma tänumeeled, naeratades kasvõi mõtteis väikese inimese kombel oma emale.

Ma tänan.