Suve algus peaks ka tähendama mõningat vaheaega probleemide jätkamises. Neilegi oleks vaja suvepuhkust. Neid ridu kirjutades pole siiski veel näha tavalist vaheaega. Olen Eesti meedia jälgimisel kogunud palju muljeid, katsun mõnda lühidalt sõnastada. Juuni on meenutuste ja mälestuste kuu. Sellega on seotud kurvad ja otsustavad sündmused Eesti lähiajaloos. Möödub 73 aastat Eesti okupeerimisest ja 72 aastat juuniküüditamisest. Vabaduses sündinud põlvkonnale on see juba kaugajalugu, mida on tänaste mõttemallide kaudu vahel raske mõista. Surevad tunnistajad ja kõik see vajub veelgi kaugemale, tõlgendamiseks kehtiva poliit-korrektsuse kohaselt, mis muutub koos nn arenguga.
Nõukogude Liidus oli eesti rahvas üks väheseid vabariigirahvaid, kellele oli formaalselt tagatud täielik suveräänsus kuni liidust lahkumise õiguseni. Kõigi sovetiaegsete hädade algpõhjuseks oli aga asjaolu, et rahvas oli isikutena mittevaba, oli ilma jäetud elementaarsetestki inimõigustest, ja seega muutusid mõttetuks ka kõik rahvale tagatud “õigused”.
Ahto Lobjakas on juhtinud tähelepanu faktile, et poolsada aastat kuhjunud halbu harjumusi ei saa demokraatiaks vormida vaid paari aastakümnega. Selline Eesti noor demokraatia kord juba on, seadused ei ole piisavad, poliitika tahab tegemist. Inimeste hinge ehitatakse sovetiaja reservaati, kus lääne inimese põhimõtted ei saagi toimida (Postimees 17.10. 2012). Tuleb ka sellega arvestada, et seadused kirjeldavad seda laadi, kuis asjad peaksid käima, kui inimesed oleksid inglid.
Poliitikutel on probleeme ja neid tuleb kogu aeg juurde. Siin kirjutas üks vaatleja, et poliitikud on ausad ainult enne nende valimisi. Kui neid valitakse, siis hoiavad igasuguste vahenditega oma positsioonist kinni. Nagu viimased paljastused näitavad, pole nad Eestis ausad ka enne valimisi. Skandaalidest pole jäänud puutumata valitsuskoalitsioon ega opositsioon. Seda püütakse lahendada parteisiseselt süüdlaste otsimisega, patuoinaste leidmisega. Osalt tõrjuda eitamisega, leevendada verbaalselt. Ollakse üllatunud, et ei õnnestunud varjata, mis oli ju lihtsam minevikus. Võib-olla aitab see kõik avada silmi, et nüüd elatakse teistes tingimustes? Ja parandada usaldusväärsust?
Rahva hulgas tekitab selline manipuleerimine pahameelt. Korduvalt võib lugeda arvamust, et korralikud inimesed ei taha poliitikutest enam midagi kuulda ja hoiavad neist väga kaugele. Samad tahaksid, et riiki peaksid juhtima ausad, targad ja südametunnistusega inimesed. Aga nad on ju ise need poliitikud valinud, nende ilusaid sõnu uskunud! Kust peaksid need ausad ja targad tulema, kui nende soovijad eelistavad poliitilist passiivsust?
Demokraatia kogemus on ka, et pikaajaline võim korrumpeerib. Siin Taanis elustavad valitsuse vahetused huvi poliitika vastu. Siin on aga enamikus nii, et ministeeriumides esindavad järjepidevust kantslerid, vahelduvad ministrid on nende õpipoisid. Eestis on vastupidi: minister eelistab vahel kantsleriks parteikaaslast, mitte alati just endast targemat.
Endiste Nõukogude Liidu ja idabloki riikide elanikud näevad maailmas tihtipeale vaid oma koduõue ja heal juhul ka naabrite aeda, ent pilk palju kaugemale ei ulatu. Mujal maailmas toimuvat vahepeal ei näidatud, mis hoiab rahvast veelgi vaimses perifeerias.
Kuidas äratada magavat Euroopat, kes on pungil „õigetest“ arvamustest? Need veendumused põhinevad tihti teadmatusel, vähesel arusaamal ja ettekujutustel, mis on kaugel tegelikkusest. Konflikte kartvad ja naiivsed poliitikud arvavad ekslikult, et islam on vaid usk, mida saab võrrelda kristluse ja teiste religioonidega. Kuidas on võimalik veenda kasulikke idioote, kes pühade õigete arvamuste nimel ei saa aru või eitavad, et kristlus ja islam on radikaalselt erinevad poliitilises seoses? Kas nad ei näe, et islam on poliitiline ideoloogia, mis esindab ka totalitarismi?
See pole veel Eesti probleem, sest puudub majanduslik külgetõmbejõud, mis rajab teed islamistide sisserännule. Sellega kaasnevad meetmed kajastuvad siiski aegamööda ka Euroopa Liidu vaesemates ääreriikides. Seda märkavad eeskätt need eestlased, kes rändavad välja heaoluriikidesse.
Lõpuks üks üldine tähelepanek. Üha tihedamini on märgata, et ükskõik mis teemal ja mis nurga alt keegi sõna võtab, siis meelsuselt mitte-eestlased ruttavad kohe sõna võtma ja negatiivseid asjaolusid rõhutama. Pärast taasvabanemist tagaplaanile taandunud USA-vastasus on jälle ellu ärganud. Venemaa ja Valgevene kriitikat pannakse tihti pahaks, kuigi siiski veel eelistatakse elamist Eestis. Nii ei tohiks olukord olla just väga halb?
Vello Helk
