Käesolev leht kisub vägisi laulupeoeriks kätte. Ja eks see ole ka loomulik, arvestades neid tugevaid emotsioone, pisaraid ja õnnnetunnet, mida laulupeol osalemine eestlastele tähendab.
Minu enda isiklikuks elamuseks oli sel aastal tantsupidu. Pean tunnistama, et olen seni tantsupeosse veidi ükskõikselt suhtunud. Käisin viimati tantsupeol lapsena ja pärast seda olen seda vaadanud ainult televiisorist.
TV ekraanil on ju kõik kena ja võimas ja mustrid ilusad, aga mis tegelikult puudu jääb, sellest saab aru alles ise staadionil istudes ja tantsijaid jälgides. Staadionil kohapeal tekkiv energia hulk on lihtsalt nii võimas ja õnnetunne nii tugev, et ma polnud selliseks emotsiooniks valmis.
Esiteks muidugi tuhandete tantsijate liigutuste harmoonia, mis tekitab imelisi tantsujooniseid just selles hetkes ja mis järgmisel sekundil on muundunud millekski muuks, pidev kaunis liikumine.
Kuid peamine on tantsijate vahetu lähedus ja nendest kiirgav tohutu kirg ja õnnetunne, see on see, mis lööb vaataja oimetuks, sest ta saab sellest osa! Kohapeal tunnetad seda rasket tööd, neid lugematuid tunde ja tunde proovisaalis ja valutavaid lihaseid, ja samas näed sa staadionimurul, millise imelise tulemuseni see pingutus on viinud. Sa näed, kui õnnelikud on tantsijad, et saavad vaatajale seda elamust pakkuda. Sest ilma vaatajateta ei ole etendust. Vaataja ja tema ülevoolav vaimustus ja tänutunne loob tantsupeost tervikliku sündmuse.
Seega soovitan – kui vähegi võimalik, minge vaadake tantsupidu kohapeal. Kasvõi üks kord, see tunne jääb teiega eluks ajaks.
Ma ei taha nüüd laulupidu aust ilma jätta, kuid kuna meie eestlased oleme kõik praktiliselt koorilauljad, siis on meil laulupeo tundega kergem samastuda. Me saame platsi peal meie kalleimaid laule kaasa laulda, sest me teame neid sõnu ja oleme laulnud neid viise lugematuid kordi.
Kuid kui me oleme jälle lauluväljakul, kus laval on ligi 23 000 lauljat ja meid platsil on umbes 100 000 ja kui me siis kõik koos õhtul viimaste lauludena laulame “Ta lendab mesipuu poole” või “Mu isamaa”d ja päike loojub merre … Me kõik alati ütleme, et seda tunnet ei saa kirjeldada. Ja ega ei saagi. Seda tuleb kogeda. Sest see on meie usk. See sügav spirituaalsus, mis puudutab meie hinge kui me laulame koos, on see, mida tähendab olla eestlane.
Ja mul on nii hea meel, et nii palju noori eestlasi üle maailma tulid kokku laulupeole laulma ja kuulama, sest laulupeotunnetus tuleb hinge saada noorena, nii ütlevad meie koori- ja tantsujuhid. Ja neid võib uskuda, sest nemad aitavad meil oma hingega kokku saada – igal laulu- ja tantsupeol.
Südamest tänu neile!
Kärt Ulman
Toimetaja
