Osa Rahvuskaaslaste Programmi Konverentsi meedia töögrupi liikmeid, vasakult: Martin Ehala, Taave Vahermägi, Maarja Pärl-Lõhmus, Kärt Ulman, Sirje Uriko, Marju Rink-Abel, Rein Abel, Aime Andra, Sirje Kiin, Sirle Sööt, Iivi Zajedova, ees Rain Ots. Puuduvad Aho Rebas, Liia Urman, Maimu Mölder. Foto: Sirje Kiin
17.-18. septembril Narvas toimunud Rahvuskaaslaste Programmi Konverentsil osalesid ka käesolevat ajalehte, Vaba Eesti Sõna, väljaandva aktsiaseltsi The Nordic Pressi juhatuse liikmed Sirje Uriko, Aime Andra ja Kärt Ulman.
Väljaspool Eestit elavate eestlaste Eestiga sidumiseks mõeldud ja riiklike struktuuride poolt koordineeritud Rahvuskaaslaste Programm on tegutsenud juba ligi 10 aastat.
Uues 2014-2020 ulatuvas programmis on kirjas programmi üldeesmärk:
Välismaal elavatel eestlastel oleks side Eesti ja eesti kultuuriga, nende võimalik repatrieerumine oleks lihtne ning kasvaksid võimalused levitada välismaal Eesti kohta objektiivset infot ja talletada välismaist eesti kultuuripärandit.
Programmi meetmed on:
1) välismaa koolides eesti keele ja eesti keeles õpetamise ning väliseestlaste Eestis õppimise toetamine;
2) välismaal eesti kultuuri säilitamise ja eestlaste ühtekuuluvustunde kujundamise toetamine;
3) väliseesti kultuuripärandi kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise toetamine;
4) väliseestlaste Eestisse tagasipöördumise soodustamine.
Eeltoodud programmi eesmärk ja meetmed (eriti number 2 ja 3, kuid kaudselt kõik 4) vastavad täpselt sellele, mis eesmärkidel on ellu kutsutud ja miks siiamaani on väga oluline elus hoida eestikeelset ajakirjandust väljaspool Eestit.
Millegipärast ei näe aga Rahvuskaaslaste Programm ette väliseesti ajakirjanduse toetamist ja programmi kaasamist.
Narva konverentsil leidsid aga mitmed sõnavõtjad, et see programmi kokkupanijate mõtteviis, kus väliseesti meediat käsitletakse ja hinnatakse samades kategooriates kui Eesti ajakirjandust, on põhimõtteliselt vale ja kuulub ümberhindamisele.
Väliseesti meediat ei saa samastada kodueesti kasumit teeniva ja klikkidel põhineva kommertsmeediaga, vaid tegemist on täiesti teistel põhimõtetel tegutsevate väljaannetega.
Seetõttu tehti konverentsil ettepanek luua lisaks programmi nõukogu poolt väljapakutud töötubadele (haridus, kultuur, arhiiv, ränne) ka meedia töötuba, mis sai ka teoks.
RKP meedia töötuba keskendus kahele põhiküsimusele:
– Väliseesti meedia olukord ja selle toetamise vajadus
– Üleilmse eestlasi ühendava Suur-Eesti veebirakenduse loomine (Veebirakenduse manifesti leiad siit)
Meediagrupp rõhutas, et väliseesti meedia on peamine kogukondliku identiteedi hoidja asukohamaal.
Kui kaovad lehed, laguneb kogukond laiali ning kogukonna edasisest tegevusest ei jää ajalukku enam mingit jälge. Fotod internetis ei asenda regulaarselt ilmuva ajalehe elu- ja sündmuste jäädvustusi.
Ajaloo seisukohast ei ole olemas midagi väärtuslikumat ega autentsemat, kui nädalase vahega ajakapslisse talletatud kogukondlik elu koos nimede, fotode, reklaamide ja isegi kirjafontidega, nagu näeme seda paberlehtedes.
Väliseesti meedia jäädvustab kohalike aktivistide tegevuse, kes on hindamatud oma kogukonnale, kuid pole piisavalt atraktiivsed nö suure meedia jaoks. Sellega säilitame eestlaste elu mitmekesisuse ja anname aina uutele tegijatele võimaluse esile kerkida.
Järjepidevalt ilmuva meediaväljaande olemasolu annab ka uutele kogukonda tulijatele võimaluse ettevõtmistega silma paista ning kaastööde kaudu hakata ajalehti oma põlvkonnale sobivaks kujundama.
Meedia töögrupp mainis veel ära, et väliseesti ajakirjandus on siiani väärtuspõhine, kandes edasi eesti ajakirjanduse harivat, kommertsist rikkumata traditsiooni.
Väliseesti ajakirjanduses on veel üks äärmiselt oluline inimfaktor – eestikeelne PABERLEHT on tihti ainuke infoallikas Eesti kohta põlvkonna jaoks, kes internetti ei kasuta!
Paberleht on kui “eluliin” teatud vanema põlve esindajatele, eriti kui nad elavad kohas, kus teisi eestlasi ümbruskonnas pole.
Ja kui nüüd mõelda, et nemad on just see põlvkond, kes on terve elu annetanud väliseesti organisatsioonidele ja on oma aja ja jõu ja rahadega üles ehitanud praegused toimivad väliseesti ühiskonnad, siis on nad igati välja teeninud õiguse eluõhtul oma emakeelset lehte lugeda!
See on üks selline koht, kus ei saa mõõta kõike rahas ja arvestada, et paberleht on liiga kallis!
Kõigest eelnevast lähtudes tegi meedia töögrupp rahvuskaaslaste programmi nõukogule ettepaneku hakata toetama väliseesti meediat ning see toetus peaks olema vajaduspõhine, kuid pidev.
Lõpetada võiks Sirje Kiini töötoas väljakäidud mõttega, et väliseesti lehtede sulgemise puhul saame rääkida mitte eestluse väljasuremisest, vaid tegemist on kogukondliku enesetapuga.
Kärt Ulman
Vaba Eesti Sõna toimetaja
