Eesti Mälu Instituut koostab II maailmasõja kestel Eestist põgenenud isikute andmebaasi
Eesti Mälu Instituut alustab Teise maailmasõja kestel Eestist põgenenud isikute andmebaasi koostamist. Ettevõtmise patroon on Eesti Vabariigi president Alar Karis. Loodav andmekogu annab väärtusliku baasi tulevastele teadusuuringutele ja jäädvustab eelnevate generatsioonide elukäiku.
Vaatamata möödunud aastakümnetele ja inimeste suurele huvile ei ole Eestil seni selget ülevaadet ei põgenike arvust, nende päritolust ega sotsiaalsest taustast. Senistes käsitlustes arvestatakse, et Teise maailmasõja perioodil põgenes Eestist umbes 80 000 inimest, kuid välja on käidud ka teistsuguseid arve.
New Jersey’s elav Raul Pettai jagas ERR saates “Ringvaade” oma mälestusi maailmasõja koledustest ja nende eest põgenemisest.
II maailmasõja alguses oli Pettai 12-aastane.´”41. aasta suvel, kui Saksa väed jõudsid Eestisse, nägime sõjakoledusi väga mitmel viisil ja üks suuremaid oli see, et meie kodu Tartus põles maani maha ja me kaotasime kõik, mis meil oli, sest Vene-Saksa rinne jäi nädalaks ajaks Emajõe taha kinni ja Vene kahurvägi Põhja-Tartus pommitas Lõuna-Tartut ja meie kodu hävis.”
Kui nad Tartus kõik kaotasid, olid nad sunnitud kolima Võrru. “Mu isa oli Võru Kandle teatri juhataja ja tema elas seal, kuigi me emaga elasime Tartus. 1941 läksime Võrru ja elasime Võrus sakslaste ajal enam-vähem rahulikult. Muidugi, majanduslikult oli väga raske, sest äridest midagi osta ei saanud. Need, kel oli sõjas kõik kaduma läinud, oli raske oma asju asendada. Aga kuidagi tulime toime.”
Võrus olid nad kuni 1944. aasta suveni, selleks ajaks oli rinne juba muutunud ja sakslased hakkasid taganema. See oli 11. augusti õhtul, kui Vene lennukid pommitasid Võrut.
“Me istusime pool ööd aias kaitsekraavis ja järgmisel hommikul oli selge, et Vene väed ei ole enam Võrust kaugel. Üks tuttav Saksa ohvitser saatis meile järele sõjaväe veoauto, viskasime selle peale asjad, mis me juba varem olime valmis seadnud ja sellega algas 12. augusti hommikul meie põgenemine.”
Autoga sõitsid nad esialgu Valka, sealt Viljandisse ja Viljandist Tallinnasse, kus elas tema tädi. Aga 22. sept hommikul langes Tallinn.
“See öö vastu 22. septembrit oli väga õudne, sest Vene lennuvägi pommitas Tallinnat, üks pomm kukkus maja juurde ka,” meenutas ta. “Järgmisel hommikul tormas uksest sisse mu tädimees. Ta oli II piirikaitse rügemendi ülem ja tal oli sõiduauto ja üks väike veoauto sõduritega. Viskasime asjad peale ja algas sõit Virtsu poole.”
Pettai tõdes, et see oli äärmiselt masendav elamus, sest Pärnu maantee oli põgenikke täis. Õhtuks jõudsid nad Virtsu ja sealt edasi parvega Muhumaale ja sealt Saaremaale Kuressaarde. Kuressaares olid nad paar päeva, kuni neil avanes võimalus väikese laevaga Lätimaale sõita.
“Lätist oli üks suurem Saksa aurik, mis meid tõi juba Saksamaale. Saksamaa oli ka juba lõpu lähedal, aga kuni lõpuni hoidsid sakslased korda ja distsipliini ja kui meie sinna jõudsime, siis pandi meid kahte rannahotelli, mis oli põgenike jaoks rekviveeritud.”
Kui kätte jõudis 1945. aasta 1. mai hommik, äratas Pettai tema ema ja käskis kiiresti üles tõusta, sest tuli hakata jooksma, kuna Vene armee ei olnud enam kaugel.
“Mingeid transpordivahendeid enam ei olnud. Mina, ema ja isa võtsime, mis meil oli võimalik seljas kanda ja hakkasime jooksma ja jooksime jalgsi umbes 100 kilomeetrit kuni Lübeckini välja. Seal nägime esimest korda Ameerika ja Inglise vägesid ja teadsime, et oleme otsesest hädaohust pääsenud.”
Saksamaal olid nad põgenikelaagris kuni 1950. aastani, kuni Ameerika avas väravad ja võttis teatud arvu, Pettai mälu järgi 400 000, põgenikke Euroopast vastu. “Meil õnnestus ka nimekirja saada ja 1950. aasta kevadel pandi meid ühe laeva peale ja see tõi meid üle Atlandi New Yorki.”
Seejärel kirjutas Pettaile üks vanem Ameerika perekond Coloradost. “Nad olid minu nime saanud ja kirjutasid mulle, et kui te tahate Coloradosse tulla ja ülikooli minna, siis pakkige asjad kokku ja järgmise kolme päeva jooksul võtke rong ja sõitke sinna.”
See oli Pettai jaoks suur elumuudatus. Isa-ema jäid New Yorki elama, tema hüppas rongi peale ja sõitis rongiga kolm päeva ja kaks ööd Coloradosse.
“See rongisõit jättis eluaegse märgi, sest ma olin harjunud, et Euroopas olid rongid poolkatki, raudteed poolpurustatud, linnad kõik varemetes. Ja nüüd sõitsin mugava moodsa hõbedase rongiga läbi terve Ameerika ja vaatasin, kui ilusad olid talud, linnad, kui ilus oli kogu maa ja jõudsin viimaks Coloradosse,” meenutas Pettai.
Eestist põgenenud isikute andmebaasi esimeses etapis keskendutakse eelkõige esmastele sihtriikidele, kuhu põgenikud suundusid: Rootsi ja Saksamaale. Arhiivides olevad andmekogud võimaldavad koostada põgenenud isikute esialgse andmebaasi, kuid inimeste suurt abi vajatakse nende põgenike nimede kogumiseks, kes teekonnal teadmata kadunuks jäid.
Andmebaasi esimene etapp valmib loodetavasti 2024. a. septembriks, kui möödub 80 aastat 1944. aasta suurest põgenemisest. Kaugema ees-märgina soovib Eesti Mälu Instituut jälgida ka põgenike edasist teekonda uue elukoha otsingul.
Instituut on väga tänulik kui kaasmaalased, kus iganes nad ka ei elaks, on valmis seda ettevõtmist toetama. Abi on nii informatsioonist, mis ei ole suurtesse arhiividesse jõudnud, aga ka rahalisest toetusest, mis võimaldab meil kaasata uusi kaastöölisi andmete töötlemiseks.
Otsi nime seni kogutud andmetest siit: www.wwii-refugees.ee
Põgenike andmebaasi koostamisega seotud küsimustes palutakse võtta ühendust aadressil [email protected]
Eesti Mälu Instituut
www.mnemosyne.ee
Vt Raul Pettai intervjuud ERR “Ringvaates”
https://menu.err.ee/1608799327/ii-maailmasoja-ajal-eestist-pogenenud-raul-see-oli-masendav-elamus
