Raul Pettai
Kevad on mitmeti ilus aeg. Loodus ärkab ja päikesesära aina kasvab. Inimenegi on sellest tõusust haaratud ja tunnetab üha enam kaunidust enda ümber. On seepärast arusaadav, miks kahte püha – emadepäev ja isadepäev – pühitsetakse kevadeti. Eks täname ju oma vanemaid, et nad meile kord elu kinkisid ja meid teele saatsid. Tänu neile kõige eest on läbi aegade avaldatud küll muusikas, laulus ja luules. Ja nii tahan minagi oma osa anda, eriti kuna mu vanemate sünnipäevad on ka kevadel (sel aastal isa 134, ema 119).
Lisan seepärast ühe eriliselt kauni luuletuse, “Lapse tänu”. Selle autori nime ma kahjuks ei tea, kuid need read võivad olla osalt ka rahvapärimus. Kuulsin luuletust esmakordselt 1965. a. Eestist saadetud plaadil, kus teda deklameerib Karl Ader (1903 – 1993). Ader oli tuntud näitleja ja sõnakunstiõpetaja ning tema deklamatsioonid olid erakordse sisse-elamisega. Mäletan Aderit isiklikult, kui ta kord 30ndatel aastates meie algkoolis esines.
Lapse tänu
Isakene, taadikene
emakene, memmekene!
Küll sa nägid suure vaeva
kui sa minda kasvatasid!
Kasvatasid, kallistasid,
üles tõstsid, hüpatasid
maha panid, mängitasid,
suu juures suigutasid,
kahel käel tiirutasid,
süles hoides süüessagi,
käe peal käiessagi,
rüpes rukist lõigatessa.
Viisid põllel põllu peale
panid parmaste vahele,
sületäie keske’elle,
et ei tulnud tuuli peale
ega veerend liivahoogu.
Ole terve, eidekene,
teiseks terve, taadikene,
minda nõnda kasvatamast,
kasvatamast, kallistamast!
Tänu teile hauassagi,
musta mulla katte alla!
