Lübecki ajastu 1945
On möödunud 78 aastat ajast kui Teise maailmasõja lõpus Saksamaale põgenenud eestlased (umbes 42,000) hakkasid siin oma purunenud elu taastama.
Sõja võitnud liitlased (Saksamaa alistus 8. mail 1945) arvasid, et Saksamaale tulnud miljonid lähevad nüüd tagasi oma kodudesse ja sellega on asjal lõpp. Sellest siis ka nende hooldamiseks loodud organisatsiooni nimi: UNRRA – United Nations Rehabilitation and Repatriation Agency.
Kui aga suur enamus ida-eurooplasi keeldus Nõukogude Liidu poolt okupeeritud kodumaadele tagasi minemast, muutus seisund radikaalselt. Liitlased pidid nüüd umbes 1.2 miljonile kodutule, ametliku nimega Displaced Persons (DP), leidma elupaigad. Sõjas purustatud Saksamaal polnud see kerge ja nii kasutati kõiki võimalusi: endised Saksa sõjaväe kasarmud ja laagrid, tööstushooned, koolimajad, hotellid jm. Võeti isegi üle mitmed asulad, kus sakslased sunniti ajutiselt lahkuma ja nende kodudesse majutati DP-d. Nii leidsime ka meie (isa, ema ja mina) 30. mail elukoha Lübeckis, kus endisse politsei barakk-laagrisse Schwartauer Alleel majutati ligi 400 eestlast. Kokku oli Lübecki piirkonnas ligi paar tuhat eestlast.
Mu käesoleva artikli sihiks pole aga üldise olukorra kirjeldus, sest ammendavaid ülevaateid saab mitmest teosest, näiteks 1999 ilmunud raamat “DP Kroonika – Eesti pagulased Saksamaal 1944-51” (autor Ferdinand Kool, Eesti Arhiiv Ühendriikides), samuti selle 2014. avaldatud ingliskeelne versioon “DP Chronicle – Estonian Refugees in Germany”. Tahan seevastu eriliselt esile tõsta tookordset eestlaste meelekindlust ja püüet haridust omandada ka rasketes tingimustes. Seepärast on need read tänuavaldus tolleaegsetele tegelastele, kes andsid oma parima, et meie noored jääksid eestlasteks mõttes, sõnas ja kirjas.
Mu 1945. aasta päevikus seisab, et juba 22. juunil alustati noorte grupeerimist vastavalt nende haridusele ning 25. juunil algas kool ametlikult.
Ka endisi õpetajaid tuli juurde ja need rakendati kohe ametisse. Noorte hulgas oli nii alg- kui keskkooliõpilasi ja kogu süsteemi jaluleseadmine polnud kerge.
Mind arvati keskkooli 3. klassi. Juba 27. juunil osalesin eesti keele, ajaloo ning usuõpetuse tundides ning 13. juuliks lisandusid matemaatika, looduslugu, laulmine ja inglise keel.
Oli lausa ime, mida barakkides, kohvrite otsas istuvad põgenikud suutsid teha. Polnud meil ju õpperaamatuid ega muud varustust. Kõigest hoolimata võisin 29. septembril vastu võtta keskkooli 3. klassi lõputunnistuse.
Lubagu mul siin eriliselt mainida matemaatikaõpetajat G. Kuldveret. Olin noorpõlves matemaatika alal üsna saamatu. Kuldvere pani aga algebra klassile sellise hoo sisse, et nii algebrast kui matemaatikast üldiselt said mu lemmikained.
Blomberg 1945–47
See oli oktoobris 1945, kui isal õnnestus meid Lübecki laagrist üle viia Westfaalias, Detmoldi eeslinnas Hiddesenis asuvasse laagrisse.
Siin oli rekvireeritud korralik sanatooriumihoone eesti põgenike majutamiseks (umbes 120 inimest). Barakiruumide asemel sai iga perekond omaette väikese nägusa toa. Looduslikult oli siin eriti ilus, sest asusime kõrge Teutoburgi mäeaheliku jalamil.
See polnud aga kõik. Meist 12 miili ida pool asuvas Blombergis asus sakslastelt rekvireeritud majades suurem DP-laager – eestlased, lätlased ja vist ka leedulased, arvult üle tuhande.
Eestlased olid Blombergis organiseerinud juba 1945. a. sügisel eesti algkooli ja gümnaasiumi.
Nii astusin ma 3. septembril 1946 sealse gümnaasiumi 4. klassi.
Iga esmaspäeva hommikul viis UNRRA veo-auto Hiddesenis elavad õpilased Blombergi, kus meie suguste jaoks oli loodud internaat. Seal elasime nädalapäevad ja reede õhtul toodi meid jälle koju tagasi. Meid oli 8-10 piirides, poisse ja tüdrukuid. Kaasa anti kotiga toidunorm, mis tuli Blombergi laagrikööki üle anda.
Poiste internaadimaja (Gartenstrasse) polnud mingi iluasi. Nii näiteks laiutas keset maja, tänavapoolsete ja aiapoolsete tubade vahel lahtine virtsaauk, mis ristiti “Veneetsiaks”. Tubades olid meil kahekordsed voodid ja plekkahi hoidis ruumid soojad. Oli aga külmi talveöid, kus külmusid kinni veetorud välistes seintes. Meid need iludusvead ei seganud, sest oldi harjunud põgenikelaagri oludega.
Gümnaasiumi 4. klassi päevadest on mälus vähe säilinud. Õppetöö oli näilisele primitiivsusele vaatamata (vähe õpperaamatuid!) sihikindel ja õpetajad andsid oma parima. Kui tänulik olen ma nüüd nendele inimestele, kes koole organiseerisid ja raskustest hoolimata käigus hoidsid!
Käisime regulaarselt koolis kogu 1946/47 talve. Kui saabus 1947. a. kevad, toimus gümnaasiumi lõpuaktus, mis ei jäänud pidulikkuses palju maha Eesti omadest. 5. klassi lõpetajaid oli umbes pool tosinat. Nüüd moodustasime meie neli – Liina Reigna, Ain Mölter, Arno Klement ja mina – järgmise lõpuklassi.
Aga juba kevadel oli selge, et väljarändamine hakkab senist laagrielu üha enam mõjutama.
Esimeseks aktsiooniks briti tsoonis oli nn Balti Luikede minek Inglismaale 1947. aastal – nooremad naised haiglatöödele. Peatselt hakkas Inglismaa vastu võtma inimesi mõlemast soost ja ka vanematest aastakäikudest.
Seda võimalust normaalellu pääsemiseks kasutasid eriti noored, mis oli löögiks koolidele. Nii tehti Blombergis otsus suvevaheaega mitte pidada, vaid õppetööga kohe edasi minna, et meie neli saaksime veel kooli lõpetada. Juba 20. mail 1947 asusime täie hooga tööle.
Gümnaasium asus ühes kivihoones. Korrusel, kus asusid meie klassiruumid, oli ka väike tuba meie kolme Hiddeseni poisi eluruumiks (Liina oli Blombergi elanik).
Kuna toas oleks kolmele olnud väga kitsas, lahendasime probleemi nii, et mina viisin teki ja padja õhtuti nn õpetajate tuppa. Seal seisis suur laud ja selle peal ma magasin. Veidi kõva oli ja külm ka, kuid seevastu õhku ja ruumi laialt. Hommikul pidin siit aegsasti kaduma.
On ehk raske aru saada, kuidas me selles primitiivsuses toime tulime, kuid ilmselt nii ta läks. Mäletan ühte hommikut, kui tundsin suitsulõhna. Arno ja Aini tuppa astudes selgus, et väike plekkahi oli öösel suitsema hakanud ja tuba oli maani halli suitsu täis. Arvasin esimesel momendil hirmuga, et poisid pole enam elus. Neid raputades tõusid aga mõlemad üles, ilma et erilist mürgituse tundemärki oleks olnud!
Nagu mainisin, anti meile Hiddesenist kaasa nädala toidunorm. Kord olime liha käntsaka kotipõhja unustanud ja leidsime ta alles nädala teisel poolel. Liha oli pinnalt ilus roheline, kuid ära ei raatsinud teda visata.
Kraapisin suurema rohelise korra maha ja keetsime ülejäänust suppi. Veidi kehv maitse tal oli, kuid ära ei tapnud.
Põnev sündmus oli Vene repatrieerimiskomisjoni külastus Blombergi kunagi 1947. aasta suvel. Sõiduautoga saabusid 3-4 vene ohvitseri. Politsei hoidis protesteerivaid baltlasi turuplatsil tagasi, kuni ohvitserid kunstnikemaja suurde saali sisenesid. Siis lasti ka rahvas sisse ning algas suurem informatsioonikoosolek. Venelased kiitsid elu Nõukogude Eestis ja kutsusid kõiki tagasi tulema. Nende jutule vastati vahelehüüete ja kibedate küsimustega.
Kui koosolek läbi sai, istusid venelased autosse, et lahkuda. Siis alles mölluks läks. Rahvas kahel pool tänavat karjus ja loopis autot katkiste pudelite, kivide ja muu taolisega. Mina juhtusin vaatama kolmanda korra aknast. Nägin järsku, kuidas autoaknast välgatas viskav käsi ja hetk hiljem käis tugev kärgatus koos suitsupilvega. Ilmselt heitsid venelased mingi käsigranaadi hirmutuseks. See aeti hiljem baltlaste süüks, ehkki ma kõrgelt otse alla vaadates selgesti nägin, kust granaat tuli.
Mäletan veel, et keegi saksa vanamees sai killu jalga ja et Ain Mölter teda käe alt kinni hoides aitas kõndida. Venelased tulistasid ka püstolist, sest kõrvalmaja akendes oli paar kuuliauku. Seal asus Läti gümnaasiumi internaat ja ilmselt need loopisid venelasi erilise vihaga.
Vahejuhtumi tagajärjeks oli, et terve Blombergi laager pandi UNRRA ja sõjaväevalitsuse poolt pikemaks ajaks koduaresti. Laagrielanikud pidid iga päev käima allkirja andmas, et nad linnast pole lahkunud. Meie kohta keeld ei käinud, sest olime teisest laagrist.
Terve 1947 aasta käis meil intensiivne õppetöö. Sageli selgub asjade tõeline väärtus liiga hilja. Toon seepärast tänutundes õpetajate nimed, kellele võlgnen oma eesti gümnaasiumi lõputunnistuse. Kõik nad on ammu igavikus.
Koolijuhataja: Mihkel Warrik (oli Eestis Viljandi gümnaasiumi direktor)
Eesti keel: pr Ilse Tults (elas Austraalias, Sydney ligidal)
Saksa keel: pr. H. Warrik
Usuõpetus: õp Toomas Põld (elas Saksamaal)
Ajalugu: Mihkel Warrik
Matemaatika ja kosmograafia: Georg Oja
Füüsika ja (vist) maateadus: hr H. Põdersoo
Inglise keel: hr A. Siitam
Kodanikuõpetus: Olev Berendsen
Ladina keel: pr Hilda Mölter
Laulmine: Paul Tamme-veski
Joonistamine: hr Soolepp (või oli ta lauluõpetaja?).
Ilse Tultsile võlgnen oma eesti keele, sõnavara ja grammatika oskuse. Tema töötas meiega nagu kõige nõudlikum õpetaja oma-aegses Eestis, ehkki meil oli kasutada vaid üks Rootsis trükitud raamatuke. Muu materjali koostas pr Tults ise. Õppetöö lõpus oli küpsuseksam – kolmetunnine kirjand. Kui pr Tults peale eksamit mu kirjandi tagasi andis, selgus et olin kusagil “t” asemel “d” kirjutanud. Selle peale ütles pr Tults, et seda nähes pidi ta südamerabanduse saama! Mis siis rääkida raskematest vigadest…
Lôputunnistus ütleb, et kool kestis 7. novembrini 1947. Kahjuks ei mäleta, kas see oli viimane koolipäev või lõpuaktuse kuupäev.
Aktusel olime ainult kolmekesi, sest Arno Klement pidi väljarändamise tõttu (Kanada) veidi varem lahkuma. Talle tehti kiirendatud lõpueksam. Liina, Ain ja mina saime lõputunnistused lihtsal, kuid pidulikul lõpuaktusel. Olime ju viimane Blombergi eesti gümnaasiumi lend.
Kui 1977 Blombergi tänavaid uuesti külastasin, mäletasid veel ainult vanemad inimesed kunagist põgenikelaagrit. Nii ajutised on inimeste jäljed ajaloo liivas.
Blomberg tänapäeval
Lõpuks mõned lisaepisoodid. 80ndatel aastatel sain ühendust Blombergi linnavalitsuse arhivaariga – vanem saksa härra. 1986. aastal taas Blombergis viibides olin tema külaline ja meil arenes huvitav vestlus.
Ta järsku väitis, et Balti põgenike Blombergis viibimine olevat linnale kasuks tulnud! Kuna ootasin vastupidist (kunagine sakslaste majade rekvireerimine!), palusin asja lähemalt selgitada.
Ta seletas, et sõjajärgsetel aastatel tuli idapoolselt Saksamaalt suurem laviin saksa oma põgenikke. Kuna Blomberg oli baltlasi täis, ei saadud saksa põgenikke enam Blombergi majutada. Baltlased aga lahkusid pikapeale ja nii said blomberglased oma linna jälle tagasi. Saksa põgenikud seevastu oleksid püsivalt sinna jäänud. Nii kummaliselt keerutab ajalugu.
Umbes samal ajal anti Blombergi saksa gümnaasiumis õpilastele ülesanne uurida DP laagri ajastut ning kirjutada sel teemal töö. Ilmselt linna arhivaari kaudu sai grupp tüdrukuid minu aadressi USA-s ja ühel päeval saabus kiri, kus minult paluti andmeid nende aegade kohta. Saatsin neile pikema ülevaate ja järgmisel aastal – 1986 – otsisin nad üles. Kui ma ukse avajale ta oma kirja näitasin, oli üllatus suur ning vastuvõtt seetõttu eriti südamlik.
Blombergi päevad on vajunud kauguse taha. Tookordsed lapsed ja noored on hallipäised või koguni puhkama läinud. Blombergis oleme veel vaid koltunud arhiivilehekülg. Aga mälestused jäävad ja neid on nagu pärleid tore sõrmede vahel veeretada.
Raul Pettai
[email protected]
Aprillis 2023
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu