Suvi lokkab. Lilled õitsevad põuast hoolimata, mis Eestis nüüd õige pikalt kestnud.
Käisin just Muhumaal sõpradel külas ja pärast külaskäiku oli aega praamil ehedaid muljed seedida.
Sõbrad, kes mõnda aega tagasi Muhumaale kolinud, on restaureerimas ja renoveerimas väga vana põlistalu, Muhumaale omases sumbkülas, kus kitsad, kiviaedadega palistatud tänavad ühendavad tihedalt kokkusõlmitud talusid. Ja selliseid taastajaid on Muhumaale tekkinud lausa riburadapidi. Vaat et pea igas talukohas käib kopsimine, müüri ladumine, lauavirnade ümber mõtliku näoga käimine, samal ajal kui perenaiste keedetud kohvi ja saiakeste lõhn küla kohale mõnusa lõhnapilve laotab.
Mingi ürgne, soe ja sõnul kirjeldamatu tunne valdas kõiki neid tegemisi, uue ja vana kooseksisteerimist vaadates. Hing hakkas kaasa kiskuma: “Jaa, just selline peabki Kodu olema, kiviaedade, põlispuude ja oh mis tore, sooja kraaniveega siiski!” Aia tagant kostuv “Mää!” andis sellele tundele ainult hoogu juurde.
Mis see on, mis paneb meie hinge helisema hiiekivide läheduses, põlispuude lummuses, vanade talude uues hingamises? Misasi see on, mis ütleb, et rukkilill on imekaunis ja suitsupääsuke elu ja rõõmu sümbol? Kas see on lihtsalt kasvatus ja vanemate poolt öeldu või seob meid, eestlasi, ühte kimpu midagi enamat kui sinimustvalge lipp ja Läänemeri?
Teadlased on ammu uurinud sellist fenomeni nagu inimese ja koha omavaheline side. Kohauuringud (study of place) tunnevad huvi justnimelt selle kohati müstilis-maagilise nähtuse vastu, mis panevad meid teatud geograafilistes punktides õhkama: “Jah, just see on see õige, see minu koht, kus enda “patareisid laadida”, kus mul on hea olla!” Äratundmine, tasakaal, rahu – nende sõnadega kirjeldavad inimesed kohti, mis neid kuidagi eriliselt kõnetavad. Mitte lihtsalt kaunid paigad, vaid seosed, nähtamatud niidikesed, mis võivad inimest panna ka väliselt tagasihoidliku, vaid tema jaoks olulise koha külge kinni. Selliseks kohaks võib olla armas, lapsepõlve suvekodu, aga selleks võib olla ka täiesti uus, nagu nurga tagant ilmuv puu, kivi, metsatukk.
Teadlased püüavad sellist fenomeni kirjeldada, kuid uut ja avastamisväärset on selles ikka veel. Miks tunneb oma kodumaast juba imikuna lahtikistud inimene sinna naastes erilist tunnet? Miks kuusk on eestlasele armsam kui palmipuud? Harjumusest? Tundub, et mitte ainult.
Järjest enam nähakse ühe kindla geograafilise piirkonna omadust kujundada mitte ainult üksikisiku identiteeti vaid tervete rahvuste identiteeti, ja seda mitte ainult harjunud elukeskkonna kontekstis. Meie keel, kultuur, kombed aga eelkõige Eesti looduse ja maa enda hingus on kujundanud eestlase iseloomu, soovid, paleust. Muidugi ka hirmud ja lootused. Inimese ja looduse, selle maakillukese ühisloomingu üheks näiteks on Muhu kiviaiad ja kokkusurutud palktared.
See on ilu, tasakaal ja harmoonia, mida inimene on loonud looduse kaasabil ning sellest inspireerituna. Igas tarbeesemes, peremärgis, Muhu mustrites, mis on loodud kestma ja jätkuma läbi sajandite. Täna, kus me üha rohkem räägime sellest, et inimese kujundatud ühiskond on pinnapealne, üha rohkem kummaliseks ja loodusest kaugenevaks kujunev ning arutame, kuidas seda protsessi tagasi pöörata, ühiskonda taas kestlikuks ja tasakaalustatuks “keerata”, tasub vaadata looduse ja inimese omavaheliste seoste süvatasanditele. Sealt ei vaata vastu pidev progress, meelelahutus ja aina uued ning uuemad tehnoloogilised kõrgendikud, vaid pigem vana säilitamine, selle hoidmine, mis aastatuhandeid on inimestel aidanud areneda, eelkõige just hingelis-vaimselt.
Kogu oma tehnoloogilise, masinliku “progressiga” oleme suutnud terve inimkonna viia kuristiku äärele ning püüame seda nüüdki lahendada veel rohkema ja uuema tehnoloogiaga? Ka siin ütlevad kestlikku arengut uurivad teadlased, et kõikumatu tehnoloogiausk iseloomustab pigem pinnapealset arusaama kestlikust, jätkusuutlikust arengust.
Arusaam, milline üldse võiks olla inimkonna kestlik tulevik, algab mõnes mõttes just sellest Muhu kiviaiast. Pisikestest küladest, väikestest äridest, tillukestest külakoolidest, Eesti mitmekesisest ja ilusast loodusest. Selle asemel, et seda kõike kulutõhususe sildi all likvideerida ja rahamasinasse visata, peaksime leidma selle sama raha, mis praegu rohepesu altaril lebab, just uues kuues ürgse ja vana taastamiseks. Mitte ainult vana talutare taastamiseks, vaid vanade sidemete taasloomiseks inimese ja looduse vahel. Need sidemed aga on paraku lühikesed, lokaalsed, kohapealsed. Majanduses kasutatakse selleks terminit “lühikesed tarneahelad”, mille taastamise vajadus on teadlaste poolt isegi Euroopa Liidu roheleppesse tee leidnud, kuid millest poliitikud enamasti mööda vaatavad. Need saavad teoks vaid läbi mõistmise, et meie, eestlaste jaoks, on kestlikkus just seesama põline küla, kuhu elu taas tagasi tuleb. See on akendest hoovav saialõhn, mida väike pagarikoda kogu külale küpsetab. Ehitusmeeste arutelu lauavirna ümber. Pisike külakool, mille vahetunni ajal lapsed sädistavad ja huikava kambana õue valguvad ning ümber koolimaja kulli mängivad. See on hiiekivil sädelev münt, mis pühitseb Looduse ja Inimese üheksolemist ja annab aimu, et siin elavad inimesed, kes mõistavad, et meie ümber on midagi palju suuremat, mida tuleb austada ja hoida.
Tuleme koju, kohe päriselt Koju, otsime ta üles Eestimaa igast nurgast. Kaunist ja avastusterohket suve!
Rea Raus, jätkusuutliku arengu ekspert, õpetaja, [email protected]
