Kui ikka päike juba kõrgemalt käib ning hangede asemele tekivad loigud, esimesed tagasipöördunud laululinnud hakkavad üha kõvemini laulma ja mullast pistavad nina välja krookused ja sinililled, siis tundub, et uus lootus ja armastus tärkab koos nendega.
Näpud sügelevad aias toimetamise järele, olgu siis selleks suur maakodu aed või pisike ridamajatagune murulapike või hoopis rõdu. Roosid ootavad talvekatte alt vabastamist, hortensiad ja õunapuud lõikamist, talvise lumekoorma all murdunud oksad koristamist. Aed rullib ennast lahti nagu suur lõuend, kuhu tuttavaid ja uusi värve iga päevaga juurde tuleb.
Aedu on palju ja erinevaid, nagu inimesigi. On nagu joonlauaga planeerituid, igas detailis korrektseid. On natuke metsikuid ja taltsutamatuid. On tarbeaedu ja iluaedu. On aedu, kus leidub kõike, ja aedu, kus on vaid paar erinevat liiki. On noori ja vanu aedasid, on muutuvaid ja pikalt ühesugustena püsivaid aedasid. Kõik nad on omamoodi ja huvitavad. Aed pakub niipalju erinevaid võimalusi rõõmuks, iluks, toidukasvatuseks, looduse jälgimiseks – et kellel veel aeda pole, võiks sel aastal katsetada. Olgu või aknalaua peal.
Kasvata endale toitu ise – kasvõi natuke
