Rea Raus, jätkusuutliku arengu ekspert
Mõne päeva taguses Maalehes kirjutab ajakirjanik Rein Sikk: “Mida päev edasi, seda hõlpsamalt näib käivat ajalooliste asutuste kinnipanek. Kasvab õudustunne, et äkki osutab praeguse nn likvidaatorite partei hoogne ajaloo hävitamine sellele, et kunagi võib koitapäev, mil paneme Eesti lukku, sest nii on odavam.”
Ajakirjaniku ahastus päritneb viimastest aegade Eesti tegelikkusest, kus järjest suletakse uksi mitte ainult väikeettevõtted, vaid juba ka suured, aastakümneid tegutsenud firmad. Hoogsalt laieneb maakoolide sulgemine. Seda protsessi ilmestab kuulsa Metsküla kooli vägisi sulgemine kohaliku omavalitsuse poolt. Tänaseks töötab Metsküla kool vaid annetajate najal, sest omavalitsus, mille esindajaid said mõni aasta tagasi võimule lubadusega säilitada koolid, torpedeerib seda vägisi ja vihaga endiselt. Lisandub katkematu retoorika sellest, kuidas ikka ühed või teised avalikud teenused on suur kuluallikas ning riigi toimimiseks on vaja kehtestada või tõsta kümneid ja kümneid makse.
Peaminister Kaja Kallas vastas mõni päev tagasi riigikogu liikmete arupärimistele. Üheks küsimuseks oli mure noorte perede, paljulapseliste perede toimetuleku üle. Nimelt küsis üks riigikogu liige peaministrilt, et kuidas siis praeguses, kümnete maksutõusude turmtules, lastega peresid plaanitakse toetada. Eriti veel olukorras, kus valitsus on tühistanud hiljuti suurperedele eraldatud toetused. Vastuseks sai, et suurendatakse hoopis kaitsekulutusi, mitte enam ainult 3, vaid suisa 4 protsendini SKT-st. See andvat noortele peredele turvatunde. Mainimata jäi, et elanikkonna varjevõimaluste, varjendite ehitamiseks pole valitsus eraldanud sentigi.
Millegipärast on nüüd mõnedki noored lahkumas Eestist. Proosalisel põhjusel, sest siin ei väärtustata enam ei peresid ega lapsi, ettevõt-lusest rääkimata.
Demograafiline olukord on enneolematult halb, sündivus on kõigi aegade madalaimal tasemel. Koondamiste ja pankrottide laine veereb üle maa.
Mitmetes maakondades käib teerullipoliitika kaitseväe harjutusväljakute laiendamisel, kus inimesi aetakse nende põliskodudest välja ning maha võetakse kümneid tuhandeid hektareid veel säilinud seenemetsi. Võru kandi rahvas on ärevil, sest sisse tuuakse võõrvägede baasid, ehitatakse selleks kümneid ja kümneid hooneid, mille otstarvet katab hämar saladuseloor. Lisaks plaanitakse aina suurenevat Nursipalu harjutusväljaku laiendust, mis tõotab Võrus elamise lausa müra-põrguks muuta. See kõik annab oma panuse süvenevale arusaamale, et inimestest tegelikult ei hoolita.
Jutud käivad rohepöörde altarile vajalike haruldaste muldmetallide kaevandamisest ning ka maailma nõudlusele vastamiseks fosforiidikaevanduste avamisest, mis senisest, aina vähenevast looduskeskkonnast Viru-ja Harjumaal ilmselt riismed alles jätab. Plaanitakse salakavalat vihakõne seadust, mis selliste halbade protsesside kriitika kasvõi kriminaalkaristuse ähvardusel vaikima sunniks.
Inimesed on hakanud paralleele tõmbama nõukogude ajaga, kus Eestit valitses okupantide võim, mis mingil moel Eesti inimeste ja looduse huvidega ei arvestanud.
Mida siis sellises raskes olukorras teha? On ju mõistetav, et olukorras, kus inimestelt ja ettevõtetelt vägivõimuga aina rohkem raskelt teenitud elatist ära võetakse, tekib viha, masendus, aga ka tülid inimeste eneste vahel. Vaesumine ja mured igapäevaelu toimetuleku pärast aga kaotavad vähesegi usalduse nende vastu, kes riigi juhtida üritavad ning viivad riigi nõrgenemiseni. Läbipaist-matu juhtimine, kriitikute vägivõimuga vaikima sundimine ei vii kunagi tugevama riigini. Vastupidi, aina laieneb usaldamatus, et kuhu riigi raha tegelikult kaob, korruptiivsed käitumismustrid, millest meedia pea iga päevaselt räägib, ei anna alust loota, et inimeste heaolu esikohal oleks. Eriti kui me naaberriikide otsustest näeme-kuuleme, kuidas valitsused reaalsete tegudega oma ettevõtteid ja kodanikke rasketel aegadel aitavad, muuhulgas makse hoopis alandades.
Jääb üle teha seda, mis läbi aastatuhandete on hoidnud alles lootust ja usku. Inimlik headus, toetus, üksteise-mõistmine on see, mis ka kõige raskematel aegadel tervel rahval püsida aitab. Olgu selleks naabriperele viidud seeni täis korv, kallile sõbrale üks suur kuhi õunu või võhivõõrale sõbralik naeratus – need valavad meid üle nagu sooja armastuse lainega, mis ütleb kõige olulisemat – me ei ole üksi.
Ei ole üksi Metsküla kool, kes oma olemasolu eest pikka aega võidelnud. Sajad ja sajad inimesed toetavad oma annetustega seda armast kooli, kus tänu ühisele hoolele on õpetajatele palgad makstud.
Ei ole üksi Nursipalu ja Võru rahvas, vaid üle Eesti toetatakse ja tunnustakse nende kangelaslikku seismist oma kodude, oma maa eest.
Ei ole üksi ka Saare- ja Läänemaa rahvas, kelle koduõuele mania grandiosa stiilis ülisuuri ja keskkonnaprobleeme tekitavaid tuulikuparke tahetakse ehitada.
Maa kuulub rahvale samapalju kui rahvas oma maale, need on üks ja sama stiihia, üks ja sama mõte ning sõna, mis säilib sõltumata sellest, kas kuri või võõras tahe seda purustada tahab. Maa annab lootuse ja tuleviku meile kõigile, seega ei peaks me mõt-lema exodusele, ehk mine-kule, vaid vastupidi – tagasi-tulekule. Tagasitulekule oma maa, oma rahva juurde nii vaimus, sõnas kui teos. Võt-kem endale ja loodusele tagasi see, mis meie pärisosa on. Koondugem ja hoidkem oma lähedasi, aga ka võõraid, meie oma armast rahvakest. Hoidkem koos seda ainsat, pisikest Eestimaad, läbi aja ja ruumi. Ärgem laskem ennast tükkideks rebida, kunstlikult tekitatud tülide ja vastandamiste kaudu, vaid meenutagem, et me oleme üks, me hingame ühes rütmis oma rahva ja oma maaga.
Kurjus kaotab alati. Tema võimutsemise ajal peame me ise suutma ennast ja kogu rahvast hoida. Kirjuta, helista või mine kohe täna oma naabri, oma tuttava, oma lähedase juurde ja küsi, kuidas tal läheb. Ulata käsi, mis hoiab kogu meie tulevikku.
