Rein Ruutsoo, Tartu ja Tallinna ülikooli politoloogiaprofessor emeritus
Märtsi lõpus tegi roheliste erakonna esindus Tallinna linnavalitsusele ettepaneku anda Kiievi nimi Tallinnas Lasnamäe (rahvasuus Lasnagorski) linnaosas asuvale Moskva puiesteele. Tallinna linnapeale „seltsimees“ ehk sm Mihhail Kõlvartile oli roheliste ettepanek vastukarva. Ta protestis ja teatas (venekeelse Delfi vahendusel), et Moskva puiestee nime ei muudeta. Samas andis ta oma keeldumisele demagoogilised „selgitused“, miks puiestee ümbernimetamiseks polevat justkui mingit võimalust.
Esmalt viitas linnapea Kõlvart „traditsioonile nimetada linnaobjekte nende linnade auks, mis on sel või teisel viisil Tallinnaga seotud. Need on Tallinna sõsarlinnad või partnerid“. Teiseks polevat „meil tavaks olemasolevaid nimesid ümber nimetada“.
Mõlemad väited on jultunud valed. Linnapea on ilmselt unustanud Tallinna linnavolikogu äsjase otsuse, mille kohaselt „Tallinn lõpetab sõja tõttu Ukrainas koostöö Moskva ja Peterburiga“. Tallinna linnavolikogu mõistis 3. märtsil 2022 toimunud erakorralisel istungil üheselt hukka Vene Föderatsiooni sõjalise agressiooni Ukraina vastu ning avaldas toetust Ukraina rahvale. Lisaks otsustati lõpetada koostöö Venemaa omavalitsustega. Pöördumist toetasid kõik linnavolikogus esindatud fraktsioonid.
Uudise pealkirjas märgitud seletus „sõja tõttu“ on silmakirjalik ja sedasorti kraami leidub rohkesti Kõlvarti tekstides. Põhjuseks on Moskva agressioon, kallaletung, mille vastu Ukraina end kaitseb.
Tallinna volikogu otsusest järeldub, et Kõlvarti laveerival sõnastusel („ühel või teisel viisil“) pole mingit alust. Linnapea enda Facebooki postituses (14. märtsil 2022) on mustvalgelt kirjas „Tallinna partnerlinn Kiiev“ Niisiis peaks Tallinna linnapea enda käsitluse kohaselt olema kõik tingimused täidetud Moskva puiestee ümbernimetamiseks Kiievi nimeliseks.
Moskva pole kunagi olnud taasiseseisva Eesti pealinna „sõsarlinn“ ja nüüd seovad Moskvat Tallinnaga veel üksnes raudteerööpad. Mingiks Tallinna „sõsarlinnaks“ (pole kuulnud, et oleks) võis Moskva saada üksnes mingi okuptsioonivõimude „bumaagaga“ (vene k. paberiga). Sm Kõlvarti peas elab aga edasi nõukaaeg. Juba 32 aastat pole okupantide „bumaagadel“ mingit jõudu. Miski ei takista nimetamast Kiievit, keda Eesti praegu kogu südamest ja jõust AITAB, Tallinna sõpruslinnaks. Selleks oleks vaja, et Kõlvart teeks lõpu „Lasnagorskile“, st lõpetaks selle linnaosa venelastest valijaskonna ees pugemise (Lasnamäe elanike enamus toetab Putin sõda Ukrainas).
Kõlvarti põhjendus, nagu poleks tänavaid „ kombeks“ ümber nimetada, on samuti vale. Tallinnas on viimase saja aasta jooksul sadu tänavaid ja linnaosi ümber nimetatud. Okupatsiooniaastail kustutati Eestile kõige olulise armutu ümbernimetamisega kõik, mis oli seotud Eesti iseseisva riiklusega. Eesti poliitika ja kultuuri suurkujude nimelistele tänavaile anti enamasti punamõrtsukate või veriste kätega tsaariarmee kindralite nimed. Näiteks Kõlvarti kabineti aknast paistev Kaarli puiestee sai 1941. aastal Karl Marxi nime. 1950. aastal nimetati Marxi puiestee Suvorovi nimeliseks, see oli mees, kes surus veriselt maha Poola vabadusvõitluse ja põletas maha Varssavi vanalinna. Pärast nõukogude impeeriumi kollapsit andsime Tallinnale tema ajaloo tagasi. Nii on Tallinnas taas Kaarli puiestee ja paljud teised taastatud ajaloolised, originaalsed tänavanimed.
Linnapea Kõlvart, kes eitab nõukogude okupatsiooni ja tahab põlistada Moskva tänavanime, esitab argumente, mis toetuvad väljamõeldistele. Linnapea võiks oma tänase asukohamaa ajalugu siiski tunda vähemalt algelisemal tasemel. Kõige hämmastavam on tema kõnepruugis pidev viitamine mingile „meile“. Kes on see „meie“? Kelle nimel väitleb Kõlvart? Tema autoritaarne kõneviis on demagoogiline. Milline on see „traditsioon“, mis „meil“ kehtivat!? Mina olen ajaloolane, olen elanud Eestis kolmveerand sajandit, kuid mul pole taolistest „traditsioonidest“ aimugi. Tallinna linnapeale võiks seepärast siinkohal meenutada tuttavat vene kõnekäändu, et „oma reeglitega ei tulda võõrasse kloostrisse“.
Eestlased mäletavad hästi, et kõige ümbernimetamine oli üks okupatsioonivõimu põlistamise ja Eesti elu koloniseerimise alus. Moskva jt vene nimedega muudkui laiutati, näiteks Viini saiakestest said äkki Moskva saiakesed, kohvik „Kultas“ sai nimeks „Moskva“ kohvik, see asub Tallinna peaväljaku ääres, Vabaduse väljakul, mis omakorda nimetati ümber Võidu väljakuks jne.
Moskva puiestee nime panid okupatsioonivõimud 1981. aastal kolonistidele rajatud linnaosa ühele tänavale. Põliselanike arvamust muidugi mõista ei küsitud, seda ei teinud nõukogude uusasukad kunagi. Eesmärgiks oli luua keskkond, kus kolonistid võiksid ise end võimalikult „koduselt“ tunda.
Moskva puiestee nimi on okupatsioonipärand ja selle püsimine, veelgi enam soov seda nime põlistada, peegeldab mitte ainult Kõlvarti, vaid ka varem Edgar Savisaare juhitud keskerakondliku linnavalitsuse meelsust. Okupatsioonijärelmite põlistamine on sm Kõlvartile olnud eriti südamelähedane. Nii on linnapea olnud ka Putini neoimperialistliku „Vene Maailma“ (vene k. Russki Mir) laiutamise innukas eestkõneleja ja juurutaja. Vaevalt oli Putin „Vene Maailma“ loomise ukaasi Moskvas allkirjastanud, kui Kõlvart hakkas Tallinnas Moskva raadiost koordineeritud „totaalse diktandi“ patrooniks. Loodan, et see varjamatult revanšistlik, Vene impeeriumit taastav kava on nüüd Ukraina sõja tõttu lõplikult ajaloo prügikastis. Loodetavasti ei püüa isegi Kõlvart seda veel Eestis iga hinna eest elus hoida.
Äärmiselt piinlik on tõik, et Moskva revanšipoliitika käepikendus ning täideviija on samas Jüri Ratase asetäitjana Keskerakonna aseesimees. See iseloomustab kõnekalt Keskerakonnas valitsevat mõtteviisi ja moraali. Valimisvõidu nimel on tehtud nägu, nagu ei saadaks aru, kui ohtlikku ning meie iseseisvust õõnestavat Moskva pehme jõu poliitikat Kõlvart ajab. Kui keegi Keskerakonnast väidab, et ta „ei saanud aru“, millise riigi huvides Kõlvart tegutseb, siis ei vääri ta poliitiku nime. Putin on nüüd ju avalikult sõnastanud oma kavatsused Balti riikide suhtes – need tulevat muuta Venemaa satelliitideks. Oma väljaütlemiste pärast on siiski mõned moskvameelsed liikmed juba olnud sunnitud Keskerakonnast lahkuma. Kuid nende väljaütlemised on olnud siiski üsna süütud, võrreldes „Vene maailma“ toetava poliitikaga, mida Tallinna linnapea on aastaid ellu viinud, õõnestades sellega otseselt Eesti iseseisvust.
Kõlvarti püüd säilitada Moskva tänavanime on küüniliselt päevapoliitiline. Keskerakonna valimisedu taga on kümnete tuhandete Tallinnas elavate ja siin valimisõiguse saanud Venemaa kodanike hääled. Asjaolu, kuidas paljud neist, kui mitte enamik, suhtub praegu Ukraina linnade hävitamisse, kinnitab fakti, et nad on eelkõige vene imperialismi pooldajad.
Tallinna poliitilist elu iseloomustab väga mürgine poliitiline sümbioos. Ühelt poolt kindlustavad Kõlvartile valimisedu vaenuliku võõrriigi kodanikud, kellel on kohalikel valimistel hääleõigus. Naaberriigis Lätis näiteks ei saa Venemaa kodanikud osaleda kohalikel valimistel, Eestis aga saavad. Viies ellu vaenuliku võõrriigi poliitikat, kindlustab ja ühendab linnapea Kõlvart talle sarnase maailmavaatega uusasukaid. Ta toetab omalt poolt igati nn Vene Maailma tugevdavat sümbioosi, alates okupatsiooniaegse kakskeelse koolisüsteemi püsimisest kuni nõukogude okupatsiooni täieliku eitamiseni.
Filosoofid teavad, on „nimetamine“ on võimupoliitika üks keskne jõuhoob. Moskva sümboolne jõud oli Venemaalt massiliselt sisserännanuile nende Eestis laiutamise tagatis. Eesti põliselanike enamusele sai aga Moskva nimi kurjuse ja vägivalla sünonüümiks. Just Moskvast tulid kuritegelikud juhtnöörid, sealt anti küüditamiskäsud. Meenutan, et Tallinna keskerakondlased on volikogus hääletanud vastu isegi küüditamise hukkamõistmisele.
Küsin, kui kaua takistab küüniline valimisvõitlus tunnistamast, et Moskvast on taas saanud kurjuse impeeriumi julm süda?
Nüüd on Moskva nimi taas möödapääsmatult omandamas vägivalla võrdkuju tähenduse: loeme juba pealkirju “Moskva korraldusel laastati maatasa Ukraina linnad“, “Moskva käsilased algatasid Ukrainas rahvusroima“ jne.
Lasnamäelaste endi mõttemaailma muutmise huvides on äärmiselt vajalik anda Moskva puiesteele just nüüd Kiievi nimi. Et neil seisaks iga päev meeles, et maailm ei andesta kunagi inimsusevastaseid kuritegusid.
