Endise väliseestlasena mõtlen Tallinnas elades alatasa Toronto eestlaste ning mööda ilma laiali pillutud sõprade ja nende järglaste peale, kuidas saaksin aidata neil Eesti sädet hoida. Olen veendunud, et säde süttib eelkõige keelest, mis loob erilise vaimse keskkonna ja tugevad sidemeid inimeste vahel.
Keelde suhtutakse tihti endastmõistetavalt, kuni see sinust kaduma hakkab. Selle pidurdamiseks on vaja teda lihtsalt elusana hoida, keelt kasutada! Vähimatki tähtsust ei oma KUIDAS räägitakse, vaid peaasi, et RÄÄGITAKSE.
Omal ajal oli väliseesti kogukondades kirjutamata reegel, et LASTE, LOOMADE ja VANEMATE INIMESTEGA räägitakse alati eesti keeles.
Juba veidi vanemad lapsed tajusid jooksvalt, kuidas asi käib. See oli instinktiivne kasvatuse ja eeskuju tulemus ehk oma silm ja kõrv, mis tagasid jätku. Ja selle suutlikkuse. Valitses teadmine, et oleme kõik üksteisele olulised ühiselt toimivas ja väga palju rõõmu pakkuvas süsteemis.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu