Kui elasin 1990. aastatel Soomes, Turus, näitas mu toonane abikaasa, soome-eesti jurist Juhan Kristjan Talve mulle ühe vanakraamipoe aknal kaht rohelisest klaasist eset – väikest koorekannu ja suhkrutoosi, lisades, et need on täpselt samasugused rohelisest klaasist esemed, mis olid olnud tema Karjalast sundpõgenenud emal Liisa Karvinenil, need olnud mäletatavasti üks väheseid mälestusi tema Karjalasse mahajäänud kodust.
Läksin kohe järgmisel päeval poodi ja ostsin need kaks mälestuseset, et need kallile kaasale kinkida. Juhani ema Liisa Talve (sünd. Karvinen) suri noorelt vähki, Juhan oli siis vaid 12-aastane, vend ja õde veel palju nooremad. Neist kahest vanast, ilmselt 1920-1930-aastate karjala koorekannust ja suhkrutoosist saigi ootamatult alguse mu rohelise klaasi kollektsioon. See juhtus umbes 1990. aasta paiku, pea veerand sajandit tagasi.
Olin varemgi märganud, et roheline klaas miskipärast meeldib mulle, vaatlesin disainipoodides ja kunstinäitustel neid alati kauem kui teisi. Roheline klaas tundus mulle ligitõmbavam kui mistahes teist värvi klaas, ehkki muidu oli ja on ju hoopiski sinine mu lemmikvärv nii looduses kui rõivastuses.
Hakkasin rohelist klaasi üha enam siin ja seal märkama, üha sagedamini sattusin erinevate riikide erinevais linnades vanakraamipoodidesse ja turgudele, kust otsisin rohelisest klaasist esemeid. Kui Juhan 2003 Soomes suri, elasin lesepõlves juba Tallinnas. Rohelise klaasi kollektsioon oli siis veel üsna väike, vaid mõnikümmend eset ega täienenud mõnda aega.
Alates 2005 hakkasin üha sagedamini lendama maakera teisele poolele. Reisidelt Uude Maailma tõin ikka suveniirina kaasa mõne uus-vana rohelise vaasi või tassi, linnukese või kellukese. 2007 abiellusin Madisonis viiendat põlve ameeriklasega, majandusprofessori Jack Waltersiga, kes oli parajasti kolinud oma sünniosariigist Floridast põhja poole kontinentaalsesse Lõuna-Dakotasse ülikooli õppejõuks. Uues kodus ehitas uus abikaasa peatselt eraldi valged riiulid mu kasvava rohelise klaasi kollektsiooni jaoks, kuhu sigines nüüd üha tihemini ajaloolist nn depressiooniperioodi ehk üleilmse majandussurutise aegset kollektsioneeritavat tumerohelist metsaklaasi (forest green glass), mis sai alguse 1905. aastal Ohios loodud Hocking Glass Company toodetest. Õigeaegne investeering klaasitööstuse uutesse masinatesse päästis klaasivabriku 1929 toimunud suurest majanduskrahhist. Ühinedes ja liites mitmeid teisi klaasitööstuse ettevõtteid, muutus Anchor Hocking Glass Corporation 1937 kogu USA klaasiturgu vallutavaks suurtööstuseks, mis tegutses juba nii Long Island Citys, New Yorgis, New Jersey’s, Pennsylvanias kui ka Torontos Kanadas. Tänaseks on nimetet korporatsioon vallutanud mitte ainult maailma klaasitööstuse turu, vaid nad toodavad ka kodutarbeid, mööblit, tööriistu jne. Anchor Hocking Glass Corporation meisterdab mitte ainult rohelist, vaid ka mitut muud värvisorti klaasesemeid, nii kristalli kui nn lõikeklaasi ja palju-palju muud.
Aga tagasi mu isikliku väikese kollektsiooni juurde, kus tänaseks on umbes kolmsada eset, arvan ma, sest pole päris täpselt üle lugenud. Kollektsiooni arv oleneb ju sellest, kuidas esemeid arvestada, kas lugeda üht sorti klaasi- või tassikollektsioonid üheks esemeks või kümneks-kaheteistkümneks. Igatahes saan katta vabalt rohelise klaasiga kolmeneljakäiguliseks õhtusöögiks laua 10-12 inimesele. Olen seda paaril korral ka teinud, see on muutnud heade sõpradega koosviibimised eriti pidulikuks.
Kümmekond aastat tagasi sattusin Rochesteri linnas Minnesota osasriigis ühte vanakraamipoodi, kus nägin pisikest rohelisest klaasist kuldäärega tassi, millele oli graveeritud kiri „Lillie 1907“. Küsisin omanikult, kellele tassike kuulus, mis on selle tassi lugu, lisades, et minu ema nimi oli ka Lilli. Mees vaatas mulle üllatunult otsa ja ütles, et vaas kuulus tema emale – Lilliele, kes oli hiljuti surnud, et ta pani selle tassi raske südamega koos muu ema kraamiga nüüd müüki. Soovisin tassi osta, aga mees keeldus seda mulle müümast. Ta oli niivõrd liigutatud, et tahtis selle tähendusrikka tassi mulle, Lilli-tütrele kinkida, ja kinkiski. Muide, ka mu abikaasa ema nimi oli Lillian.
Üks oluline pihtimus on siiski veel siin loos puudu – kust ikkagi sai alguse mu sügav kiindumus just nimelt rohelisse, mitte sinisesse või punasesse klaasi või kristalli vms, mis on ju paljudes kodudes üsna sage nähtus. Ega ma isegi seda enne ei taibanud, kui alles pärast armsa ema surma 2011 talvel, kui pidin mitu nädalat üksinda Viljandis tühjendama tema pisikest korterit. Meie lapsepõlvekodus polnud kuigi palju iluesemeid ega kunsti, meil oli järve-äärses kahekorruselises puumajas kaks pisikest ahjuküttega elutuba neljale inimesele, hädatarvilik mööbel, aga siiski päris palju raamatuid. Mu vanemad olid sõja tõttu jäänud vastu tahtmist vaid kutsekooli haridusega. Nüüd investeerisid nad kõik oma napid sissetulekud kahe tütre kõrgemasse haridusse. Mina lõpetasin esimesena oma suurest suguvõsast Tartu Ülikooli (eesti filoloogina), noorem õde Ülle paar aastat hiljem juristina. Üks väheseid iluesemeid meie tagasihoidlikus kodus oli keskmise suurusega roheline vaas, mille sakiline lõikemuster peegeldas nii kaunilt aknast paistvaid hommikusi valguskiiri. Lamasin tihti eestoas diivanil ja imetlesin seda rohelist valgusmustrit, mis jäigi ilmselt sügavalt alateadvusse…
Ja kui siis tuli aeg ema korterit tühjendada, võtsin sealt kaasa vaid ühe enda kingitud Olav Marani vaikelumaali, ühe enda kingitud kleidi, mida ema kunagi ei kandnudki, ja viimasena just selle lapsepõlves nii tihti imetletud rohelise vaasi. Pakkides seda rohelist vaasi, taipasin äkki täie selgusega, et just need lapsepõlve valguskiirte mälestused läbi murtud rohelise vaasi olidki need tähendusrikkad mälujäljed, mis süstisid minusse intuitiivse kiindumuse nimelt rohelise klaasi vastu.
Sirje Kiin
Florida Allikamäel,
24. mail 2024
