Briti matemaatik ja filosoof Bertrand Russell on kord öelnud: „Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga eneskindlad ja targad on täis ebakindlust.“
Seda kinnitab võrgukommentaaride lugemine. Ebakompetentsed inimesed on liiga rumalad oma ebakompetentsuse tajumiseks. Demonstreerivad oma foobiaid ja kinnismõtteid – ei lase end häirida faktidest ega kriitikast.
Miks on ebakompetentsus nii laialt levinud? Sagedamini kui teadmised tekitab eneseusaldust nende puudumine.
Seda on rea katsetega demonstreerinud Justin Kruger ja David Dunning Cornelli Ülikoolist. Tulemused avaldati 1999. aasta detsembris ajakirjas „Journal of Personality and Social Psychology“. Seda nähtust on endastmõistetavaks pidanud mitmed filosoofid (vt Russelli tsitaati ülal).
Need kaks teadlast jõudsid oma uurimustes tulemusele, mis on saanud nimeks Dunning-Krugeri efekt. Lihtsalt öeldes: meie teadmatus piirab meie võimet tunnetada oma teadmatust. Teaduslikult väljendades on see kognitiivne moonutus ehk kognitiivne nihe, kus inimesed jõuavad ekslikele järeldustele ja teevad sobimatuid valikuid, kuid nende ebakompetentsus jätab nad ilma metakognitiivsest võimest seda mõista.
Seetõttu kogevad oskusteta inimesed illusoorset üleolekut, hinnates enda võimeid keskmisest kõrgemaks, mis on palju kõrgem tegelikkusest. Samas suurte oskustega inimesed kannatavad aga illusoorse alaväärsuse all ja alahindavad oma võimeid. See viib ebaloomuliku tulemuseni, kus vähem kompetentsed inimesed hindavad oma võimekust kõrgemalt kui rohkem kompetentsed. Seletab samuti, miks tegelik kompetentsus võib nõrgendada eneseusaldust, kuna kompetentsed inimesed eeldavad tihti vääralt, et teised omavad võrdväärset arusaama. Seda tõestasid nad ka uuringute kaudu. Selle teadmisega võib retooriliselt küsida: mis on minu rumaluse hind?
Rumaluse kaksikvend on ülbus ehk arrogantsus. Seda väljendit kasutatakse väga laiahaardeliselt.
Hõlmab laialdaselt kategoorilisi väiteid oma tarkuse, vaimsuse, vaimlishingelise puhtuse, hinge auväärse ea, moraalsuse või mille iganes kohta, mis omaniku arvates on temas kõrgemal tasemel esindatud kui teistel. On üllatav väitja enesekindlus, kes näiteks otsesõnu ilma mingi erilise põhjenduseta ütleb internetis teisele – ma tean, et olen sinust kõrgemal tasemel – oled lihtsalt rumal. Selle vastu sõdimisel pole vist ka mõtet, kasvõi sellepärast, et ülienesekindlad lihtsalt ei näegi muud võimalust kui oma tõekspidamised, ning dialoogist ei tule midagi välja. Teiseks pole sellel mõtet, sest me tegelikult ei tea, kas neil on põhjust seda väita või ei ole. Asi pole siiski selles, kas nende väited on tõesed või mitte, vaid pigem mingis piiri ületavas enesekindluses, mis on ülbuseks muutunud. Kui enesekindlus tähendab keskmes olemist, enda heast, tugevusest, ka vigadest ja õppimisvajadusest teadlik-olemist, oma väärtuse teadmist, siis on kõik korras. Kui aga enda väärtus saavutatakse teiste mahategemisega, siis on see pigem varjatud vaimne invaliidsus, mis kaitseb oma haavatavust ülbusega. Ja viimaks, on mingil määral tunne, et ülbus tekib tihti siis, kui mingis muus kohas on tugev alaväärsus.
See on väga hell teema, sest kritiseerijaid võib süüdistada ülbuses, et nad peavad end targemaks või paremaks.
Erilist tähelepanu pälvib poliitikute ülbus, mis on levinud ka Eesti parteides. Sellest oli juttu Vikerraadio saates ”Reporteritund” (ERR 16.02.2012). Endine poliitik ja arhitekt Ignar Fjuk arvas, et see on tõsine teema, aga pigem häirib see, et sellega lepitakse ning üleolekusse alandlikkusega suhtutakse. Tema sõnul on ebaviisakus poliitikutele nagu malakas, millega teisi inimesi paika pannakse ning debattides kasutatakse argumentide asemel vastase alandamist. Kolumnist Ahto Lobjakas lisas, et Eestis on inimeste vahel vähem n-ö polsterdust ja vastamisi satuvad ka parlamendis toored egod, kes on unustanud vajaduse hoida midagi enda ja maailma vahel. Võiks lisada, et poliitikute ülbus ja ülbus üldse tuleneb sellest, et ollakse liiga kaua oma ametis olnud ja arvatakse, et ollakse asendamatud.
Seda teemat võib diskuteerida, aga ega ülbus kuhugi ei kao. On kodeeritud paljude inimeste iseloomu, keda kriitika ei häiri, innustab pigem seda ülbusega vastama. On nagu umbrohi looduse loomulik osa. Poliitikas tasakaalustavad seda mõistlikud, kes ka tõkestavad ülbuse ja rumaluse võimule pääsemist, mis ajalooliste kogemuste kohaselt võib olla kohutavate tagajärgedega.
Vello Helk
