August Komendant, 1981. Foto: Oscar Tenreiro © Eesti Arhitektuurimuuseum
Jõulupühade eel pandi Philadelphiast ja Montrealist Tallinna poole teele Eesti päritolu ehitusinseneri August Komendandi tehtud joonised ja maketid. Mõned neist on suisa reliikviad, mida esmakordselt arhiivist välja antakse – märgusõna “Komendandi kodumaa” on väärikas võti.
Arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige koostas Tallinnas, Rotermanni soolalaos avatava näituse „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“, et tutvustada meest, kes sõja eel Eestis ehituskunsti jaoks olulisi, tänaseks paljudele üllatuseks olevaid töid kavandas ja pärast sõda kogu maailma arhitektuurielu tippteoste valmimisele kaasa aitas.
Rotermanni soolalaos, Eesti Arhitektuurimuuseumis 10. jaanuarist 2020 avatud näitus tutvustab Järvamaalt pärit ehitusinseneri August Eduard Komendanti, keda Eestis seni vähesed teavad. „Vaba Eesti Sõna“ lugejad tunnevad teda vast rohkemgi, elas ta ju oma pika elu teise poole Ameerika Ühendriikides ja suhtles siinsetes seltskondades. On ju USAs tänagi Komendandi nimelisi mitu – August Komendandi lapsed George Jüri Komendant (76) ja Merike Komendant Phillips (80), ka Augusti venna Verner Komendandi järeltulijad.
Komendandi näituse avamise eel sai tasutud ka Eesti insenerimõtte tunnustamise auvõlg, eestikeelsena ilmus trükist 1975. aastal ilmunud August Komendandi raamat „18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga“. Epp Aareleidi tõlgitud suurepärases eesti keeles raamat on insener Tiit Masso abiga ka tehniliselt korrektne ja mõistetäpne.
„Nii palju, kui mul intervjuudest Põhja-Ameerikas elavate või seal kasvanud eestlastega on mulje jäänud – ta oli päris tuntud. Kuigi ta Eesti kogukonna seltskondlikus elus väga aktiivselt ei osalenud, sest oli väga oma töödega hõivatud. Aga tema ja elukaaslase Helmi Areni kodus Upper Montclairis toimus sageli eestlaskonna vastuvõtte ja pidusid,“ räägib Carl-Dag Lige. Augustile ja Helmile oli Eesti asi kogu aeg südames ja väga-väga tähtis, rõhutab Lige.
August Komendant töötas enamasti inglise keeles, ka saksa keeles, kuid tema emakeel oli eesti keel. Väga armsad on tema kirjad lastele, näiteks raamatu „18 aastat arhitekt Louis Kahniga“ ilmumise ajast (1975), mida Carl-Dag Lige tutvustas äsja ka eesti keeles ilmunud raamatu esitlusel. Selles raamatus on ka meenutus, kuidas Nurmsi küla poiss Komendant ja Kuressaares sündinud Kahn rääkisid oma Eesti päritolu teineteisele selgeks.
***
Kuidas on nii, et eestlaste seas paguluses on nii palju arhitekte ja insenere?
Vastab Carl-Dag Lige (CDL): Eestist põgenenud ehituse ja projekteerimise valdkonna professionaale on olnud palju, üks kõige varasemaid koondumise näited on Geislingenist Saksamaalt, kus just August Komendandi ja mõne teise eestvedamisel kogunes Eesti Inseneride Koondis. Seal tegutseti küll vaid mõni aasta, aga ligi 150 liiget oli nimekirjas. Nii suur ajude väljavool oli Eestist. USA kontekstis jään vastuse võlgu (ehk mõni lugeja teab kirjutada, Eesti Arhitektuurimuuseum on tänulik – Epp Alatalu), kuid Kanadas ja Rootsiski koondusid Eesti arhitektid.
Erialalt insener Heino Ainso, kes praegu elab Floridas, aga 1990. aastatel töötas ka Eesti välisministeeriumis ja esinduses ÜROs, oli Komendandi hea tuttav ja perekonniti käidi kuue-seitsmekümnendatel üsna aktiivselt läbi. Tema rääkis, et arhitekt või insener olid erialad, kus sai tööle. Põgenikest vanemad suunasid lapsed õppima praktilist eriala, et saada järje peale. Inseneriametis oli keeleoskus vähem tähtis, paljud õppisid inseneriks või õppisid varasemale haridusele lisaks, rääkis Juta Ristsoo, kes on näitusemeeskonnas ja aitas tekste inglise keelde ümber panna.
Kas leidsid Komendandi enda jaoks Eestist või Ameerikast?
CDL: Mul on klassivend Tallinna 21. koolist, Martin Komendant, kellele August oli vanaonu. Augusti vend Johannes (Juhan) jäi Eestisse, tänu Martinile on Komendandi nimi mul juba väikesest peale kõrvus. Arhitektuuriajaloolasena hakkasin inseneride-arhitektide koostööst huvituma. Teadsin August Komendandi olemasolust ja ta tihedast koostööst Louis Kahniga. Nelja-viie aasta eest laenasin Martinilt hulga materjali ja otsustasin August Komendandi pärandi põhjalikumalt ette võtta. Mida ta ikkagi oma Eesti-kümnendil, kuni 1944, Eestis tegi? Ja mida täpsemalt välismaal tegi, olgu siis Saksamaal 1940-ndate lõpus või pärast juba Ameerika mandril. Mida lisaks koostööle Louis Kahniga veel olulist valmis? Nüüd tean, et ta oli väga aktiivne mitmel rindel ja tema sügavuti mineku saab tänu uurimistööle suurema publikuni tuua.
Mõte on teha ta Eestis tuntuks ja Eestis tehtud töid tutvustada mujal maailmas.
CDL: Algusest peale on juhtmõte, et August Komendant on ehituse ja projekteerimisvaldkonna tippspetsialist, kelle sarnaseid Eestis 20. sajandil võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Arhitektide hulgas ei ole nii rahvusvahelise tipptasemel karjääriga eestlasi. Imetlusväärne on, kuidas Eesti inimene on maailmaareenil oma järjepidevuse, andekuse ja tugeva tööga läbi löönud.
Teine mõte on siduda erineva ehitatud keskkonnaga seotud erialade inimesi omavahel. Liiga palju räägitakse, et arhitektid ja insenerid on tihti vaenujalal ja kritiseerivad, et ühed on liiga loomingulised ja teised liiga praktilised või tehnilised, et pole esteetilist või loomingulist kvaliteeti. Mina ajaloolasena oskan tagasi vaadata ja õppida kogemusest, mida maailma tippinsenerid on teinud koos tipparhitektidega ja mida konkreetselt August Komendant on teinud Louis Kahni, Moshe Safdie, Robert Geddese, Eero Saarise ja mitme teisega.
Põhiline on ikka erialane tegevus ja selle eeldused, tihe valdkondade vaheline koostöö, mille olulisust ta läbi oma karjääri rõhutas, ja mida tänases kontekstis on vaja veelgi enam teadvustada. Et mitte kiruda, miks Eestis mõni avalik hoone või laiemalt ehitatud keskkond on liiga igav või vähe loominguline või pole piisavalt hästi planeeritud, lahendus on tänaselgi päeval tihedamas koostöös. Ei pea lähtuma üksnes tabelarvutustest, vaid alguses peab olema loominguline mõte või konkreetselt sõnastatud eesmärk. Kui juhindume ainult rahanumbrist või tehnilistest nüanssidest, upume bürokraatiasse ja rahanumbritesse, siis meil kaob suurem siht silme eest. August Komendant professionaalina nägi suurt pilti ja kuigi tema pädevus oli reaalteadustele tuginev ehitusteadus, siis mõistis ta väga hästi loomingulise poole tähtsust. See toidab hinge ning motiveeris teda aitama arhitekte ägedaid ideid ellu viima.
Kolmas, võib-olla laiem eesmärk on konkreetselt Komendandi osalusel valminud või ka ehitamata jäänud, aga projekteeritud hoonete tutvustamine. Tema tegevust saab tutvustada konkreetsete näidete abil ja algusest peale oli selge, et meil on käsil rahvusvahelise haardega projekt. Juba Komendandi karjäär aitab tutvustada siinsetele nii erialainimestele kui ka laiemale publikule seda, mida ta tegi pärast Eestist põgenemist Saksamaal ja pärast Ameerika Ühendriikides. Aga ka mujal – Venetsueelas, Kanadas jm. Ja samas, kui õnnestub näitus välismaale ringreisile saata, saame tutvustada rahvusvahelisele publikule seda, mida ta oma karjääri esimeses otsas tegi. Sellest teab rahvusvaheline publik väga vähe, teatakse, et Komendant töötas Louis Kahniga ja aitas Moshe Safdiel teha Habitat 67, aga mida ta Eestis tegi, mida ta sõjajärgsel Saksamaal tegi, seda peaaegu ei teata. Peame siduma karjääri erinevad osad omavahel ja nii praegused arhitektuuri, inseneeria ja nende ajalooga seotud spetsialistid ja publiku omavahel kokku tooma.
Kui see projekt saab korralikult tuule tiibadesse, võiks see avada ka Eesti arhitektuuri ja arhitektuuriajaloo jaoks rahvusvahelises kontekstis palju uksi. Näitus annab Komendandist huvitatutele lisapõhjuse Eestisse tulla, nagu käiakse Saaremaal vaatamas Louis Kahni sünnipaika ja Kuressaare linnust. Ootame võimalust tutvustada rahvusvahelisele publikule Kadrioru staadioni tribüünihoonet Tallinnas.
Üldiselt ju teatakse, et Kadrioru staadioni tribüün on Komendandi töö?
CDL: Eesti arhitektuuriajaloo tekstides on kirjas, et Komendant osales projekteerimises. Kutsetega arhitektuurikonkursil valiti tribüüni tarvis Elmar Lohu eskiisvariant, tellija oli Eesti Spordi Keskliit. Elmar Lohku abistas kolm inseneri. Heinrich Laul on oma mälestustes end väga tihedalt sidunud Kadrioru tribüüni projekteerimisega, kuid uurimise praeguses faasis julgen väita, et August Komendant oli põhiline insener-konstruktor, kes aitas Elmar Lohul tööjoonised ja staatikalised arvutused teha ja tegi ka ehitusjärelevalvet. Temaga koos töötas toonane tudeng Tarmo Randvee, kes oli pigem Komendandi assistent, aga aitas tõenäoliselt teha ka osa arvutusi ja jooniseid. Kahjuks tööjoonised ei ole säilinud. Heinrich Laul töötas riiklikus katsekojas ja kõige tõenäolisemalt oli ta seotud kontrollarvutustega ja tänases mõttes tegi Kadrioru staadioni tribüüni projektile ja tehnilistele arvutustele ekspertiisi. Nad olid kõik kaasatud, aga projekteerisid ikkagi Komendant ja Randvee.
Kadrioru staadioni tribüün Tallinnas, arhitekt Elmar Lohk, konstruktor August Komendant, 1936-1938. Foto: Martin Siplane © Eesti Arhitektuurimuuseum
Raudbetooni spetsialiste sõdadevahelises Eestis väga palju ei olnud. Kui Komendant tuli pärast õpinguid 1934 tagasi Eestisse, siis sai ta tööle teedeministeeriumisse, mille avalike tööde osakonna töö oli ka ehituste planeerimine ja tellimine.
Eestis teame lisaks Kadrioru staadioni tribüünile kolme olulist objekti Tartus. Omaaegsel kujul ei ole säilinud ei Maardu Fosforiiti ega Tallinna Sadama külmhoonet.
CDL: Tartu kolm ehitist olid riikliku tähtsusega objektid, kus jalgu alla saav noor vabariik rajas moodsa konstruktsiooniga ehitised: riigi viljasalv, Roosi tänava sõjalennukite angaar ja Tartu veevärk. Kõik olulised infrastruktuurirajatised. Komendant aitas arvutada veetorni veepaagid. Ime ja kokkusattumus, et kõik need kolm seal alles on.
Yale’i ülikooli uute kolledžite söögisaal, New Haven, Connecticut, USA, arhitekt Eero Saarinen, insenerkonsultant August Komendant, 1959-1961. Foto: Joseph Molitor © Yale’i ülikooli raamatukogu
Komendant oli kogu elu eesrindlane, tema betooniarvutused aga maailmatasemel leiutused.
CDL: Betoon oli Komendandi elu armastus, ta oli tunnustatud ja uuendusmeelne betoonitehnoloogiate rakendaja ja ambitsioonikaid konstruktiivseid lahendusi soosiv insener. Ta õppis Dresdeni Tehnikaülikoolis raudbetoonkonstruktsioonide staatika erialal ja spetsialiseerus toona kõige moodsama materjali raudbetooni kasutusvõimalustele ja teooriale. Tema õpetajad olid toonased Saksa kõige paremini informeeritud professorid. Teda väga huvitas, kuidas uusi teadmisi uuenduslikult rakendada, kuidas ehituses kokkuhoidu saavutada ja samas luua ilmekaid ja moodsaid konstruktsioone.
Komendant naasis Eestisse ja tahtis olla omas valdkonnas absoluutselt viimase sõna tasemel. Aitas kirjandus, ja niipalju kui välismaal käis, oli erialases kontaktis oma professoritega kui ka erialakaaslastega Soomes, Leedus, Poolas ja mujal.
Hoiak tegeleda kõige uuemate tehnoloogiatega püsis tal elu lõpuni. Ja ka need on Komendandi sõnad, et kui ta ei oleks 1944 pidanud Eestist põgenema, oleks Eesti talle ikka väikeseks jäänud…
Komendant oli eeskätt kõige moodsama rakendaja?
CDL: Komendanti huvitas kõige uuem teadmine, mood iseloomustab välimist, näilikku poolt. Komendandi kirg oli ellu viia uuemaid ehitusteaduslikke avastusi ja rakendada neid ökonoomselt ja ühiskonnale kasulikul moel. Kui seda tehti hästi, majanduslikult arvestades, siis need automaatselt mõjusid moodsalt ja esteetiliselt. Ta rakendas teadmisi ja kogemusi koostöös arhitekti, ehitaja, planeerija ja tellijaga. Moodsus ei olnud tema jaoks eesmärk iseeneses.
Kas Komendandile oli oluline kohalik tootmine, kohalik tööstus?
CDL: Kadrioru staadioni teras toodi Poolast ja arvan, et tsement oli kohalik, Kunda tööstusel on pikk ajalugu, tööstusi oli teisigi, kuid Kunda oli põhiline. Sõdadevaheline Eesti oli avatud riik, kui oli soodsam tuua väljastpoolt, tehti ratsionaalne otsus.
Hiljem, Habitati puhul – kui valmis valmistoodetest, karpidest/klotsidest maja, siis oli tark rajada tehas ehitusplatsi kõrvale, mitte vedada detaile mitmesaja kilomeetri kauguselt. Nii teostas Komendant justkui kõrgema tasandi talupojatarkust.
Üks asi on südamel – mul on vahel materjalist kahju. Betooni on kasutatud nii halbade kui ka heade ruumiliste ideede ellu viimiseks. Betoonis peegeldub ajalugu, betoon kannab materjalina linnastumise, moodsa elukeskkonna tekkimise ja tohutu kiire tehnoloogilise arengu lugu. Betoon ei ole halb materjal, kõik sõltub sellest kuidas seda kasutatakse.
Kui USAs ringi sõita, kus tasub peatuda ja Komendandi töid uudistada?
CDL: Mitmesse Kahniga koos kavandatud objekti pääseb sisse ka eriloata. Nende viimaseid koostöid oli Kimbelli Kunstimuuseum Fort Worthi linnas Dallase külje all, üks paremaid modernistliku arhitektuuri näiteid, mis ühendab arhitektuurse ja inseneeria poole.
Salki bioloogiainstituuti La Jollas Kalifornias näeb väljast, aga sisse eriloata ei saa. Philadelphias, Pennsylvania Ülikooli linnakus Richardsi meditsiinilaborite hoone on ka väljast põnev vaadata, hästi seotud ülikoolilinnakuga ja soovitan jalutada hoovipoolses küljes asuvas botaanikaaialaadses pargis.
August Komendant ehitusplatsil, 1958. Richardsi meditsiiniuuringute laboratoorium, Philadelphia, Pennsylvania, USA, arhitekt Louis Kahn, insenerkonsultant August Komendant, 1957-1960. Foto: Marshall D. Meyers © Pennsylvania ülikooli arhitektuuriarhiiv
Kanadas Montrealis korraldatakse Habitat 67 kortermajja avalikke ekskursioone, kindlasti soovitan võimalusel osaleda. Kuidas selline asi 52 aastat tagasi valmis ehitati ja siiani püsti püsib ilma suuremate probleemideta ja kuidas ikka moodsana siiamaani mõjub, tasub kohapeal uurida
Edasi Ladina-Ameerikasse?
Seal on valmisehitatud asju vähe. Venezuelas arhitekt Oscar Tenreiroga koos kavandatud Plaza Bicentenario on presidendi palee kõrval, praegu kahetsusväärselt suletud alal. Seal on ka pooleli jäänud tantsuteater, Teatro del Oeste, ent selle betoonvare mõjub linnaruumis efektselt.
Tallinnas on näitus avatud 26. aprillini 2020.
Küsis
Epp Alatalu
