Roman Fosti. Foto: Facebook
Kergejõustiku maailmameistrivõistluste kahel esimesel päeval oli Pekingis tules viis eestlast. Kolm neist tegi oma ettaste hindele viis miinusega. Mis tähendab, et oldi oma maksimumtasemele lähedal, aga päris tähti ka taevast alla ei toodud.
Kõige kõrgemalt tuleb ehk hinnata 20. koha saanud maratonijooksjat Roman Fostit. Seni pigem keskmaajooksja olnud Fosti jooksis alles elu viiendat täismaratoni ja teenis koha, millest kõrgemat MM-idel Eesti mehed pole saanud. Naistest on Fosti praegu Hispaanias elav treener Jane Salumäe olnud MM-il 14-nes. Fosti on küll juba kolmekümnene, aga maraton polegi poisikeste ala, ja kui juba praegu talle Pekingis rajal maailmarekordimees ning eelmine maailmameister selg ees vastu tulid ning ta oli selle jooksu seitsmes eurooplane, siis võib Fostist ehk veel midagi oodata.
400 meetri tõkkejooksjalt, mullu Euroopa meistrivõistlustelt hõbeda teeninud ja hiljuti Eesti meistrivõistlustel maailma tänavuse 11. aja jooksnud Rasmus Mägilt oodati ehk enamat, kui MM-i poolfinaalis viiendaks ja kokkuvõttes 13. kohale jäämist. Aga tõele au andes olid need lootused ilmselt veidi meedia puhutud ja liiga optimistlikud, sest MM-il Pekingis pidanuks Rasmus Mägi finaali pääsemiseks uue Eesti rekordi jooksma. Selleks polnud ta aga sel päeval võimeline. Ometi jooksis ta oma suhteliselt lühikese karjääri (alles tunamullu võistles Mägi U23 vanuseklassis) paremuselt kolmanda aja ja väärib tubliduse eest tunnustamist. Vaatamata sellele, et Mägi ise endaga rahule ei jäänud.
Grit Šadeiko. Foto: Wikipedia / Augustas Didzgalvis
Kolmas kiituse ära teeninu on seitsmevõistleja Grit Šadeiko. Kolmandat põlve sportlikust perest neiu tuli tagasi tippsporti pärast paratamatult ettevaatlikuks tegevat jalavigastust, ületas Pekingis nii mitmevõistluse tehnilised karid (sai kaugushüppes tulemuse kirja alles viimasel katsel!) kui psüühilised hirmud. Grit sai 15. koha tulemusega, mis vaid kaheksa punkti alla Eesti rekordi, aga tähendas ometi järgmise aasta olümpianormi ületamist. Muide, ka Šadeiko polnud enda tulemusega MM-il rahul. Ta ootavat ikka veel ja veel, millal see päris õige avanemine tuleb.
Eesti sai Pekingi MM-ile saata 15 sportlast. 12 neist täitis rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAF normatiivid, kolm said lisapileti. Nimelt on süsteem selline, et kui mingil alal on normitäitjaid vähem, kui MM-il planeeritud stardikohti, siis hakatakse kõigepealt normitäitjatelt küsima, kas kõik on ikka terved ja tulevad. Alati ei tule, näiteks loobus vigastuse süül ka Eesti viimaste aastate kümnevõistluskuningas Mikk Pahapill.
Kui nendega asi selge, küsitletakse normitäitmise joone alla jäänuid, kes neist saaks ning tahaks tulla. Kõik ei saa või ei taha, näiteks loobus pakutud 100 meetri jooksu kohast teadmisega, et oleks Pekingis selge statist, Eesti esisprinter Ksenia Balta, kes lootis võistelda Pekingis hoopis kaugushüppes (kus tal jäi normist 6.70 puudu 4 sentimeetrit).
Niisuguste küsimiste-vastamiste järel said tänavu eestlastest MM-ile lisakutse kõrgushüppaja Eleriin Haas (normist 1.94 jäi 3 cm puudu), 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik ja kümnevõistleja Janek Õiglane.
Eestlastele saabub selle MM-i tõehetk ilmselt neljapäeval, kui kettaheiteringi astuvad Gerd Kanter ja Martin Kupper. Seis on intrigeeriv, sest viimaste aastate valitsejat sakslast Robert Hartingut tiitlit kaitsmas pole, tänavune kettameeste liider poolakas Piotr Malachowski on end suurvõistlustel närvilisena näidanud, Kanter on oma vormi kukesammudega parandanud ja kindlasti õnnestumise korral (mitte igal juhul, nagu oma parimail päevil) mingiks medaliks võimeline.
Ühest teisest spordialast ja mehest ka mõni sõna. See on taas kõva ratta- ja jutumees Rein Taaramäe.
Omaaegne U23 Euroopa medalimees läheneb nüüd küpsele kolmekümnesestaatusele, aga otsib ikka veel oma. Juba tundus, et vahepeal Cofidises tugevate kaaslaste toetuseta jäänud ja Eesti rattaspordiguru Jaan Kirsipuu soovitusel rikkasse Kasahstani Astana profiklubisse palgatud Taaramäe rahuneb, aga võta näpust. Astanas oli ta töömehe, abilise (kutsutakse ka veekandja ehk tšainiku) staatuses, ja nüüd, kus ta võitis kaks velotuuri jutti – nii Burgose tuuri Hispaanias kui Arctic Race Norras –, läksid mehe soovid suuremaks. Astanas ta enam ei jätka, ta tahab ka olla mõnikord liider, kes võidule aidatakse! Juba kolmapäeval lubas Taaramäe teatada oma uue klubi nime. Räägitakse Skyst, taas Cofidisest…
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
