See oli 29. oktoobril, kui USA kirdenurka tabas erakordne looduskatastroof. Sõna “erakordne” pole liialdus, sest sarnast hävitavat tormi pole siinsed osariigid New Jersey, New York, Connecticut ja Rhode Island kaua tunda saanud. Orkaane esineb Atlandil küll igal sügisel, sest neid põhjustavad kliimaatilised tingimused ookeani subtroopilises osas. Alguse saanud õhukeeris võib kasvada suureks keeristormiks, läbimõõduga üle 600 miili ja tuule kiirusega kuni 160 m/h. Kui selline torm rannikuni jõuab, on hävitustöö ulatuslik. Siiski, kui välja arvata orkaan Irene aastal 2011, olime seni hästi pääsenud.
Orkaan Sandy sai alguse oktoobri keskel, Kariibi merest idas. Pole kindel, kui suurt osa tema tekkimises mängis globaalne soojenemine, kuid fakt on, et ta kasvas kiirelt väga ulatuslikuks. Ajalehed avaldasid pidevalt dramaatilisi satelliitfotosid Sandy hiiglaslikust spiraalstruktuurist. Mida päev edasi, seda enam oli selge, et Sandy liigub otse NY/NJ ranniku suunas.
Sandy jõudu toetasid veel teised tegurid. Esiteks ligines samal ajal läänest tugev torm, mille madalrõhkkond ühines Sandy omaga ning andis ühinenud süsteemile erilise jõu. Teiseks ühtus tavapärane merevee tõus täpselt Sandy saabumisega. Orkaani poolt niigi üles piitsutatud merevood said nüüd kõrgust ja jõudu rohkelt juurde. Kolmandaks on merepind USA idarannikul viimastel aastatel märgatavalt tõusnud. Nii olid eeldused suureks õnnetuseks olemas.
Elame Põhja-New Jerseys, Montville’i linnakeses. Siin oli taevas madalates, hallides pilvedes juba päevi enne Sandy’t. 29. oktoobri hommikul aga tugevnes tuul nii, et isegi suurimad puud kõikusid. Rohkete puudega palistatud tänavatel oli elektriliinide purunemine seega aja küsimus. Nii ka läks – elekter kadus pealelõunal. Jah, valgust sai patareilambist või küünlast, aga soojus? Ehkki gaas jäi, ei töötanud ahju süütesüsteem ega ventilaator. Väljas langes temperatuur aga +40ºF juurde. Hoidsime endid siiski soojana (paksud riided ja tekid!) ja gaasipliiti sai kasutada. Funktsioneerisid ka veevärk ja gaasiga töötav kuumavee paak, kuid toad jahenesid kiirelt.
Hilisõhtul jõudis orkaani tsentrum Lõuna-New Jersey randa, tabades otse Atlantic City’t. See on meist küll ligi 100 miili eemal, kuid Sandy suure ulatuse tõttu polnud kaugusel mingit tähtsust. Maru möllas kogu öö. Vihma oli õnneks vähe, kuid seda enam märatses torm. Pimeduses nägi aeg-ajalt sinakaid sähvatusi kui plahvatasid elektritransformaatorid või purunesid juhtmed. 8,5 miljonit inimest kaotasid elektri. Meie majade peale puid ei langenud, küll aga lamasid järgmisel hommikul ümbruses 40-50 põlist kuuske ja mändi, kas pooleks murdunud või koguni juurtega välja kangutatud. Kuna elektriga koos kadus telefon ja TV, siis informatsiooni olukorra kohta kusagilt ei saanud (patareiraadiot mul pole). Pidasime siiski kodus vastu kuni 1. novembri hommikuni, mil abivalmis politseiametnik soovitas linna tuletõrjehoonesse rajatud ulualust. Seal oli elekter taastatud ja maja soe. Kahes suures ruumis olid vabatahtliku tuletõrje liikmed üles seadnud lauad-toolid ja mitukümmend välivoodit (tekkidega!). Daamid serveerisid terve päeva sooja toitu (tasuta, linn oli selleks andnud väikese rahasumma). Sai tarvitada isegi dušširuumi. Olgu nad tänatud! Hoone oli rahvast täis, paljud tõid kaasa sülearvutid ja töötasid nendel. Saali keskel seisev suure ekraaniga TV aparaat näitas esimest korda tormi hävitustöö ulatust. Meenusid kunagised 2. Maailmasõja päevad, nii kohutavad olid pildid. New Jersey ligi 150 miili pikkusel rannikul olid mitmed väikeasulad praktiliselt hävitatud – majad pilpahunnikuks lõhu-tud või jäägitult minema pühitud. Kui ligineb 10-12’ kõrgune veevall, siis ei pea miski vastu. Isegi rannikule kaitseks rajatud liivavallidest pühkisid lained lihtsalt üle. Virnade viisi nägi lainete poolt sisemaale kantud purje- ja mootorpaate, pooleldi liiva alla maetud autosid ja vundamentidelt maha lükatud, viltuvajunud hooneid. Sama traagilist pilti pakkus New Yorgi merepoolne külg, eriti eeslinnad Queens ja Brooklyn ning isegi Manhattani lõunaots. Siingi on maapind õige vähe üle merepinna, nii et märatsev ookean ulatus kaugele sisemaale. Esimest korda ajaloos olid suurlinna auto- ja allmaaraudtee tunnelid vee all. Alllinnas näiteks on rida 15-kordseid korterihooneid. Need inimesed istusid kaks nädalat ilma elektrita, sest maaalused seadmed olid üle ujutatud. Ei töötanud liftid, polnud kütet ega isegi jooksvat vett!
Kõige traagilisem oli aga kahe suure piirkonna seisund, üks NJ-s, teine NY-is, kus maha põlesid – jah, põlesid! – mitusada maja. Seal uhtus torm välja ja purustas gaasijuhtmed. Gaas plahvatas põlema ning tuli levis kiirelt ühelt majalt teisele. Linnaosad olid mässava suurvee poolt ümbritsetud ja nii pidi tuletõrje hävitustööd abitult pealt vaatama.
Meie Montville’is olime õnneseened, sest juba 2. novembril, neljandal päeval, saime elektri tagasi ja majalgi polnud midagi viga. Masendav aga on tuhandete perekondade saatus, kes kaotasid oma kodud jäägitult. Esialgse hinnangu järgi ületavad tormikahjud $30,000,000,000. Kuna New Jersey rannik on populaarne suvekuurort, siis on liivarannad palistatud tuhandete majade, hotellide ja rohkete lõbustusparkidega. Viimaste hulgas tegi torm põhjaliku töö. Siinsele rahvale omase optimismiga lubatakse aga järgmiseks suveks kõik jälle korda teha, sest suvine hooaeg on NJ osariigi suurim tuluallikas.
Mida saab katastroofist õppida? Tagantjärgi tarkusega oldagu siiski ettevaatlik. Tõsi, õppetunde oli rohkelt. Kes näiteks kavatseb ranna lähedale maja ehitada, mõelgu suurematele tormidele. Mitmed asulad olid keeldunud rajamast rannale liivavalle (rikub vaate merele!). Seal oli hävitustöö siis ka vastavalt suurem. Äge kriitika oli sihitud elektrifirmade pihta, et miks nad liine kiirelt ei parandanud, miks pole elektriseadmed eriliselt kaitstud, miks pole kogu süsteem maa alla viidud jne. Siin tuleb meeles pidada, et tänapäeva keeruliste ning omavahel seotud elektrivõrkude taastamine on palju keerulisem kui vaid traatide kokkuühendamine. Rusude all leitakse ikka-jälle probleeme, mis parimadki tunniplaanid segi löövad. Mitte unustada, et elekter on ülikardetav. Jätkub ainsast valeühendusest, et põhjustada tuleõnnetust või ohustada inimelusid. Teiseks, elektriseadmed on küll ehitatud suuri torme arvesse võttes, kuid üksainus erakrundil kasvav puu võib murdudes liinid põhjalikult purustada. Kelle süü see on? Kolmandaks, elektrivõrgu maa alla viimine on väga kallis. Kas ollakse nõus seda kulu kandma? Pealegi on maaalusel süsteemil omad probleemid: tunduvalt kõrgem parandus-kulu ja hädaoht üleujutuse korral (nagu New Yorgis oli).
Ajaga parandatakse ka Sandy hävitustöö. Helgeks punktiks kogu õnnetuses jääb aga inimeste käitumine. Kuritegevust esines suuremates keskustes, kuid vähe. Üldiselt polnud ei paanikat ega hädaldamist; pisaraid jah, kuid neidki arusaadavalt. Aidati üksteist, kus vähegi võimalik, ei loodetud riigi peale, vaid löödi ise käed külge.
Mis iganes õppetunde keegi sai, neid, ma loodan, ei unustata. Näiteks kavatseb New Yorgi linn senisest enam kaitsta oma tunnelisüsteemi ja madalamaid rannikualasid. Peab arvesse võtma, et globaalse kliima soojenemise tõttu on oodata üha tugevamaid torme ja kõrgenevat merepinda.
Nii et…
Raul Pettai
