«Sama hästi kui venelaste maa» – USA ja Suurbritannia suhtumine Balti riikide okupeerimisse Kaarel Piirimäe, Tartu Ülikooli uusima aja kaasprofessor

Pühapäeva, 22. juuni 1941 varahommikul ületas Saksa sõjavägi Nõukogude Liidu piiri. Teise maailmasõja jõudmine NSV Liidu alale oli Nõukogude riigijuhile Jossif Stalinile šokk.

Ta teadis, et sõjast ei ole võimalik kõrvale jääda, kuid ei uskunud, et peab sellesse astuma nii vara. Saksamaa kallaletung võis kujuneda surmaohuks tema võimule, kuid vahetult ähvardas see võtta temalt territooriumid, mis ta oli kokkuleppel Sak-samaa diktaatori Adolf Hit-leriga alles hiljuti vallutanud: Ida-Poola, alad Ru-meenias ja Balti riigid. Tõe-poolest, vähem kui kuu aja möödudes olid kõik need alad langenud sakslaste kät-te. Hitleri rünnaku järel sai ta aga endale uued ustavad liitlased: Suurbritannia peami-nistri Winston Churchilli ja veidi hiljem ka Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti. Just neile hakkas Stalin peale käima, et nood kaotatud alad talle tagasi lubaksid, kirjutab ajaloolane Kaarel Piirimäe ajakirjas Horisont.

Väljend «sama hästi kui venelaste maa» pärineb Rooseveltilt, kes ütles 1943. aastal oma abilistele, et tema jaoks ei ole vahet, kust jookseb NSV Liidu piir. Ta kõneles Poola ja NSV Liidu vahelisest piirist, mille Moskva ja Berliin olid nihutanud 1939. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel lääne poole, kuid tegi seejärel juttu ka Balti riikide tulevikust. Roo-sevelti arvates olid «Balti vabariigid sama hästi kui venelaste maa» ja need võis anda pärast sõja lõppu NSV Liidule.

Selline arvamus oli mõneti üllatav, sest Roosevelt pidi kindlalt teadma, et Balti rii-gid olid enne sõda olnud iseseisvad. Seega võis põhjus seisneda selles, et Roosevelti ja paljude teiste meelest olid Baltimaad veel sedavõrd noored riigid, et nad ei olnud jõudnud Venemaast eraldi seisvate nähtustena nende teadvuses kinnistuda. Samuti sai Roosevelt viidata ühele oma eelkäijale, Esimese maailmasõja ja Pariisi rahu-konverentsi aegsele USA presidendile Woodrow Wil-sonile (ametis 1913-1921), kes ei olnud pooldanud Bal-timaade eraldumist Vene-maast.

Välispoliitikas on kujutluspiltidel ja kuvanditel aga äärmiselt suur roll. Otsustajad ei tee oma otsuseid mitte va-hetu «reaalsuse» põhjal, vaid selle järgi, millise kuju on see «reaalsus» võtnud nende teadvuses. See, kuidas Balti-maid hoomati, oli tähtis nii toona kui ka praegusel ajal. Eriti tähtis on seejuures tä-hele panna, kuidas tajub maailma poliitilist kaarti nüüdisaja võimsaima riigi liider – USA president. Mee-nub eelmise presidendi Do-nald Trumpi küsimus, mille avaldas tema endine nõunik John Bolton: «Kas Soome on Venemaa osa?».

Kas USA-st ja Suurbritanniast üldse sõltus midagi?

Miks on üldse vaja teada, mida arvasid USA president Roosevelt ning Briti pea- ja sõjaminister Winston Churchill Balti riikidest? Kas neist üldse sõltus midagi, kui me teame, et Ida-Euroopa tulevik otsustati eeskätt Nõukogude ja Saksa sõjalises kokkupõrkes nn idarindel?

On tõsi, et Ida-Euroopa saatuse kujunemises oli ot-sustav roll NSV Liidul. Sõja lõpuks oli Punaarmee okupeerinud kõik riigid piirkonnas, mis asus laias laastus Berliini ja Moskva vahel, välja arvatud Soome ja Kree-ka. Mõnest neist küll lahkuti, kuid kõigis pandi võimule Moskvale lojaalsed valitsu-sed või vähemasti kommunistid, nagu näiteks Jugo-slaavias, kus kommunistidest partisanid tulid võimu-le ilma Punaarmee otsese toeta. Kehtis Stalini sõnastatud põhimõte «Kus iganes keegi mingisuguse territoo-riumi hõivab, kehtestab ta seal oma ühiskondliku süsteemi».

Lääneriikidel tuli sellega leppida, sest neil oli vaja Punaarmeed, et saada jagu Natsi-Saksamaast ja säästa oma rahvast liigsest vere-valamisest. Brittidel see õn-nestuski. Neil oli Teises maailmasõjas eelmise suure sõjaga võrreldes üle kahe korra vähem inimkaotusi. Järelikult tõid vajaliku vereohvri Nõukogude Liidu rahvad, sest inimkaotused võit-luses sõjaliselt tõhusa ning vaimult visa Saksa armeega olid paratamatult suured.

Stalin, kes veel enne sõda oli lubanud, et tema kapita-listidele kastaneid tulest väl-ja ei too, pidi oma sõnu söö-ma. Oli selge, et Stalin nõuab vereohvri eest suurt tasu ja nii otsustas ka Eesti saatuse liitlaste sõjaline ot-sus purustada Saksamaa ees-kätt Nõukogude armee abil.

Kuid samamoodi nagu lääs vajas Nõukogude Liitu, va-jas Nõukogude Liit ka läänt. Punaarmee ja Nõukogude tagala sõltusid USA ja Briti materiaalsest abist. USA lend-lease’i abiprogrammi kõigile nähtavaks sümboliks kujunes Ameerika maastiku-auto villis (Willys MB), milliseid minagi mäletan oma lapsepõlves Nõukogude Ees-ti teedel vuramas.

Rahvasuus nimetati hiljem villisteks kõiki Nõukogude Liidus toodetud maastiku-autosid. Mootorsõidukid, millest kolmandik oli lääne päritolu, samuti vedurimoo-torid ja vagunid, andsid Punaarmeele mobiilsuse, millega jõuti Berliinini välja. Tasub meenutada, et USA-lt sai Punaarmee poole oma lennukikütusest ja kolman-diku kõigist lennukeist. Briti impeerium saatis Nõukogu-de sõduritele omakorda 15 miljonit saapapaari. Ja mui-dugi toitus Nõukogude sõja-mees ja samuti suur osa NSV Liidu elanikkonnast lääne konservidest.
Seega kujutas lend-lease hooba, millega olnuks võimalik Moskvat mõjutada, kuid president Roosevelt oli selle algusest peale välistanud. Abi saamiseks ei seatud mingeid tingimusi. Anti peaaegu kõike, küsimata midagi vastu. Miks? Sest Roosevelt eelistas suhteid, mis põhinevad usaldusel, ja leidis, et sellise elulise asjaga nagu sõjaline abi ei tohiks liitlased kaubelda.

Tal võis olla õigus, sest il-ma usalduseta ei toimi ükski sõjaline koalitsioon. Meie seisukohast võis küll tegu olla veaga, kuid pikemas perspektiivis oli natsliku Saksamaa purustamine tõe-näoliselt ka meie huvides: keegi ei tea, mis oleks Eesti rahvast saanud, kui Hitler oleks sõja võitnud. Välistada ei saa eestlaste küüditamist ida poole ja suuri tapatalguid, sest Saksa eluruumi rajamise plaanid olid Hitleril grandioossed ning ülimalt mõrtsukalikud.

USA ja Suurbritannia ei olnud ühtsed

Miks siis lääs ikkagi ei ka-sutanud oma mõjuvõimu, et sundida Stalinit järeleandmisi tegema? Põhjusi oli mitu, kuid tähtsaim neist oli ilmselt see, et Suurbritannia ja USA olid küll liitlased, kuid ei astunud päris ühte jalga. Tänapäeval oleme harjunud kõnelema Ühendku-ningriigi ja USA eriti lähe-dastest suhetest ehk erisuh-test (special relationship), ent tollal oli olukord teine.

Peale selle, et USA ja Briti suhetes leidus palju ühist, oli seal ka rivaliteeti ja umb-usaldust. Brittidele ei olnud selge, kas USA, mis oli aja-nud nn isolatsioonipoliitikat, soovib võtta vastutust Eu-roopa ja muu maailma asjade eest. Briti välisminister Ant-hony Eden sellesse ei usku-nud ja leidis, et britid peavad tegutsema ka siis, kui USA-le loota ei saa.

Põhiküsimus seisnes sõjajärgse stabiilsuse tagamises: kuidas tulla pärast sõja lõppu toime NSV Liiduga, millel on ülivõimas sõjavägi ning millele pärast Saksamaa lüüasaamist puudub Euroopa maailmajaos sõjaline vastukaal? Anthony Edeni ja Briti välisministeeriumi ar-vates oli sõjajärgset stabiilsust võimalik tagada ainult siis, kui uue üliriigiga sea-takse sisse sõbralikud suh-ted, mida toetab mõjusfää-ride jaotamise kokkulepe.

aasta detsembris sõitis välisminister Eden seetõttu Moskvasse, et kuulata isiklikult ära Stalini mure-mõtted ja soovid, milline peaks olema sõjajärgse Eu-roopa kord. Selgus, et Stalin peab eriti tähtsaks saada kokkuleppel oma uute liitlas-tega tagasi just Balti riigid, ja Eden oli nõus need talle loovutama. 1942. aasta keva-del ja talvel astus ta samme, et jõuda Staliniga kokkuleppele, millega Briti impee-rium lubaks Balti riigid NSV Liidule, kuid lootuse iseseisvusele säilitaks näiteks Poola. Stalin oli juba pea-aegu nõustumas, aga mõistis siis, et sellise lepinguga ei ole tal mõttekas end siduda.

Järgneb