17. juunil Brüsselis toimunud Euroopa ülemkogul andsid Euroopa riikide liidrid oma jah-sõna Eesti liitumisele euroalaga. See on üks samm ühes pikas bürokraatlikus protsessis, mis kaasneb liikmesriigi tunnistamisega eurokõlblikuks.
Euroopa Komisjon on oma toetuse juba andnud, samuti europarlament, nüüd siis ka ülemkogu. Edasi liigub teatepulk Euroopa rahandusministrite kätte. Juuli keskpaigaks peaksid viimasedki hääletused tehtud olema. Eesti liitumist euroalaga ei paista enam vääravat miski ja eks see oli ka juba tükk aega selge. Eesti on selle nimel pingutanud – riigieelarve tasakaalustamine, kärpimine ja kulude kokkutõmbamine on olnud väga valus. Vähemalt ei jää me preemiast ilma.
Euroalaga ühinemine peab tooma Eesti majandusse kindlust ja usaldust. Valuutarisk võetakse maha. Investorid, olgu siis kodu- või välismaised, ei pea enam muretsema devalveerimise pärast, vaid saavad keskenduda põhilisele: tööjõule, turundusele, tootlikkusele. Seega siis majanduse arendamisele.
Samamoodi peaks euroga liitumine maha võtma ka eraisikute hirme. Kroon on küll armas, kuid rahva usk selle kindlusse on paratamatult madalam. Ka siin toob riskide kadumine eraisikute tarbimiskäitumisse rohkem julgust ja positiivsust. Seega siis hoogustuvat tarbimist.
Just need kaks aspekti annavad tuge ka majanduskasvule: firmad inves-teerivad meelsamini ja tarbijad tarbivad julgemalt. Eesti majandus on väike ja avatud, kus ekspordil-impordil on väga suur osakaal. Nii pole tähtsusetu ka see, et euroalaga ühinemine võtab ära valuutavahetuse kulud ja korraga mitmes valuutas opereerimise riskid.
Euroalaga ühinemine ei ole pelgalt majanduslik akt. Sellel on ka oma poliitiline mõõde, lõpuks on meie välispoliitika peaeesmärk juba vähemalt viimased 17–18 aastat olnud Eesti sidumine jäädavalt lääne ja Euroopa külge. EL-i ühisrahaga liitumine on üks samm selles reas.
Eesti Päevalehe juhtkiri
18. juunil 2010
