“Savvusanna sõsarate” režissöör Anna Hints on ise Lõuna-Eesti juurtega ning tema sõnul ongi kõige liigutavam, kuidas midagi nii ürgset eestilikku nagu traditsiooniline suitsusaun Vanal Võrumaal kõnetab inimesi teisel pool maakera, üle ookeani Ameerikas.
“Vastuvõtt on olnud väga-väga soe, saalid on täis, paljud inimesed on tulnud meid tänama selle filmi eest ja rääkinud, kuidas see on neid kõnetanud, tihti on neil pisarad silmis – ja mitte ainult naised, kellest see film räägib, vaid ka mehed,“ rääkis Anna Hints pärast 25. jaanuaril toimunud kolmandat linastust Vaba Eesti Sõnale.
“Vajadus sellise hoituse, vabaduse, ärakuulamise, valude ja hirmude lahtilaskmise järgi on meil ühine inimkonna humaanne vajadus,” rääkis Anna Hints, kelle film räägibki naiste omavahelisest toetusest ürgse suitsusauna kaitsvas rüpes.
Hintsi sõnul on film saanud palju kiitvat tagasisidet ka audiovisuaalse keele poolest ning kiidetud on nii muusikat, Ants Tammiku operaatoritööd kui seda, kuidas on filmis kajastatud naiste kehasid.
“Savvusauna sõsarate” (“Smoke Sauna Sisterhood”) 8-liikmeline esindus Sundance’i festivalil on saanud suurt tähelepanu ka seetõttu, et nad laulavad eesti regilaule ja tänulaule filmipublikule pärast linastusi. Ka filmis kõlab palju Anna Hintsi enda häält koos tema ansambliga, sest Anna on ka tunnustatud pärimusmuusik.
Kärt Ulman
Pühapäeval, 23. jaanuaril esilinastus Sundance’i festivalil Anna Hintsi täispikk debüütdokumentaal “Savvusanna sõsarad”, mis kuulub ka festivali maailmakino dokumentaalfilmide võistlusprogrammi. Filmi produtsent Marianne Ostrat kinnitas, et tänu Sundance’ile on filmi kõrge lend juba alanud, kuna tema postkasti tuleb iga päev neli-viis festivalikutset.
Produtsent Marianne Ostrat selgitas rahvusringhäälingule, et “Savvusanna sõsarate” edulugu sai alguse 2019. aastal, kui nad osalesid Ice and Fire Docs töötoas, mida korraldab Eesti dokumentalistide gild koos Soome kolleegidega. “See oli esimene kord, kui üks meie juhendajatest küsis, et noh tüdrukud, kas tahate oma filmiga Sundance’i minna, aga ma ei osanud sellises kategoorias selle projektiga seoses veel mõelda, sest olin just alustanu selle produtseerimist,” ütles ta ja lisas, et sellest hetkest alates sai Sundance’ist eesmärk. “Või siis omamoodi teadmine, et see on võimalik.”
“Siis läks kaks aastat, kui me saime Sundance’i instituudilt tootmistoetust, selleks ajaks olid võtted poole peal,” mainis Ostrat ja lisas, et sellele eelnes väga pikk taotlusprotsess, kust toetuse saamise tõenäosus oli üks protsent. “Peale seda muutus see võimalus, et me jõuame lõpuks ka sellele festivalile, ikkagi väga-väga reaalseks,” ütles ta ja kinnitas, et nad kandideerisid oma filmiga festivalile tegelikult kaks korda. “Meie müügiagent just ütles, et see on harukordne, et nad võtavad filme teist korda vaadata, aga me teame, et programmi koostajad on väga poolehoidvad selle filmi puhul, nad on selle filmi kõige suuremad fännid.”
“Võimalus festivalile pääseda oli ka tegelikult üks protsent kui vaadata neid kandideerinud filme ja seda hulka, kuna meie võistlusprogrammis ongi vaid 12 filmi,” mainis produtsent ja tõi välja, et kokku ongi Sundance’i filmifestivalil vaid neli võistlusprogrammi. “Meie võistleme maailmakino dokumentaalfilmide võistlusprogrammis, kõigis võistlusprogrammides on 12 filmi.”
“Ma lugesin just Variety’st üht ülevaadet dokfilmidest ning nende müügist Sundance’il ja seal oli mustvalgelt kirjas üks asi, mida olen tundnud väga pikka aega, et dokfilmile on Sundance’ile jõudmine nagu kuldse pileti tõmbamine, see, millise lennu see film võib teha Sundance’ilt alustades, seda ei anna võrrelda esilinastusega ühel teisel tippfestivalil, isegi mitte Cannes’is või Berliinis, Sundance oli meie number üks eesmärk ja see on täiesti fantastiline, et see õnnestus,” kinnitas ta.
Režissöör Anna Hints kinnitas, et talle pole veel päriselt kohale jõudnud, et tema täispikk debüütdokumentaal linastus Sundance’is. “Siin ei ole lihtsalt see, et vaatad filmi ära, vaid siin on ka väga palju kohtumisi, juba ma praeguseks võin öelda, et mul on siin tekkinud mitmed sõbrad ning meie tiimist räägitakse lugusid, kuidas meid on tähele pandud,” sõnas ta ja lisas, et Sundance’il ei aeta taga tohutut glamuuri. “See on väga prestiižne festival, aga glamuur on kuidagi sisemine ja inimlik, see on hästi inimlik festival, seega kui ma ütlen Sundance, siis glamuur tavalises mõistes ei ole see, mis pähe tuleb.”
“Siin on tohutult kõva tase ja tipptegijad üle ilma, aga samas kohtud ja räägid nendega kohe päris asjadest, et kuidas päriselt läheb, sedalaadi festival ongi Sundance, see teeb ta hästi ainulaadseks kõigi festivalide seas, see ongi see Sundance’i vaim,” mainis Hints ja lisas, et kui jälle tuli meelde, et nad on ikkagi Sundance’il, siis oli küll tunne, et see on lahe.
Festivalil ootab “Savvusanna sõsaraid” ees veel neli kinolinastust ja virtuaalne kinosaal, Eesti vaatajate ette jõuab film märtsis.
VES/ERR
