Mõtlesin, et kas kirjutan üldsegi sellest. Parem oleks kõik unustada. Teised inimesed, kes seda ei kogenud, ei saa meist nagunii aru. Meid oli 34 hinge.. Meid ühendab nüüd see..
Pean kohe ütlema, et minu nimi on Jüri Pallo ja ma sain 12. aprillil 2010. a. 47 aastat vanaks.
Mu elulugu (koos nende 34 hingega) oleks lõppenud 24. aprillil 2010. a. kell 9.45 hommikul. Oleks. Oleks on vilets mees, kuid oleks on ka hea mees.
Jumal on see, kes TA on, “Olen see, kes ma olen..”, tsitaat Piiblist Vanast Testamendist.
Ma lendasin reede öösel kell 1. 40 Delta lennuliiniga LAX lennujaamast välja. Ees ootas E.E.L.K. Kiriku-kongress ja Sinod Floridas. Vahepeatus oli Memphis Tennesees.
Jõudsin Los Angeles Californiast Memphise lennujaama hommikul 7.30 kohaliku aja järele. Tund hiljem, 8.30, pidin edasi lendama Tampa Floridasse.
Lennuk seisis värava juures ja teatati, et vajab remonti.
Atlantast toodi uus osa, see ei sobinud, lendu lükati edasi, edasi, kuni lõpuks see tühistati kell 5.30 õhtul.
Reisijatele jagas Delta välja 100-dollarilised kupongid uuele Delta lennule tulevikus, hotelli vautscherid, söögi vautscherid ja läksime hotelli ööseks.
Enne lasin teha Deltal omale uue lennuplaani, saamaks Floridasse Tampasse.
See oli selline: 24. aprillil, laupäeval kell 8.26 väljalennuga Memphisest Knoxville. Sealt edasi lend Knoxville Atlanta. Lõpuks siis Atlanta Tampa. Kohale lootsin jõuda laupäeval kella 4 p.l. paiku, kirikukongress oleks küll juba läbi olnudkuid sinodile oleks jõudnud, samuti pühapäevasele jumalateenistusele.
Öösel vastu laupäeva halvenes ilm. Suur võimas, mitut osariiki laastav äikesetorm. Korraga oli kõik valge, korraga jälle kõik pime, sadu, lõputu sadu, siis vaikust natuke aega, hingetõmmet ja kõik kordus uuesti.
Taevaisa pahandas. Nii öeldi Eestis.
Laupäeva varahommikul olin aegsasti lennujaamas. Minu uus lend ja kõik lennud tühistati halva ilma tõttu. Lennujaam suleti. Ükski lennuk ei tõusnud õhku, ükski ei maandunud.
Kella 9.10 paiku lennujaam avati uuesti, et kasutada hetkelist vaikust ära. Istusime lennukisse, mis oli pisike, 50-kohaline “Bombardier CRJ 200”.
Kõik oli tavaline. Saabuvad reisijad, jutuvada, naerupahvakud, kõigil mõtted nädalavahetusel, kojusaabumisõhin, kohalesaabumiselevus.
Minu käest küsis stjuardess, minust noorem naine, et kas ma olen OK?
Mu habe oli ajamata, sest mu kohver oli öösel lennujaamas habemeajamistarvetega.
Vastasin, et olen lihtsalt väsinud, mu eilne lend tühistati ja veetsin öö hotellis. Stjuardess lohutas, et küll ma täna kohale jõuan.
Istusin esimeses reas üksinda, lennuki paremas küljes. Reisijaid oli meid 29. Alguses. Lennuk ootas veel värava juures kahte hilinejat, kes saabusid kiirustades. Uks tõmmati kinni. Lennuk eemaldus värava juurest.
Rutiinne protseduur.
Turvavarustuse demonstratsioon.
Lennuk sõitis hoovõturajale. Kapten andis käsu stjuardessile valmistuda õhkutõusuks. Stjuardess istus mu ees lennuki keskel, näoga reisijate poole.
Lennuk alustas hoovõttu. Kõik oli tavaline.
Hoovõtt. Siis ootasime kõik, et nüüd tõmbab lennuk nina taeva poole, kuid EI. Lennuk hakkas pidurdama!
Mürin.
Stjuardessi silmad olid klaasistunud, keha krampis.
Lennuk pidurdab, kuid tormab ikka edasi. Lennukikere vappub, on agoonias. Ei pidurda, ei jää seisma!
Vaatasin oma tillukesest aknakesest välja ja tahtsin veel vaadata, kui palju on meil veel jäänud. Jäänud selleni. Lennurada ei ole lõputu.
Lennujaam enam ei paista, midagi ei jookse silmade eest mööda, räägitakse, et elu läheb veel silmade eest mööda, ei lähe!
Midagi ma ei mõtle, ainult vaatan, kuidas elu jookseb lennuki akna kõrval edasi. Teiste inimeste elu. Sina oled nüüd paigal ja ootad, Sa ei tee enam midagi.
Lennuk peatus.
Vaikus.
Keegi ei hinganud.
Stjuardess on ikka kangestunud.
Lennuk tõmbab end rajalt kõrvale, keerab paremale.
Siis kapten ütleb: “Daamid ja härrad! Me sooritasime hädapidurduse, üks lennuki mootoritest oli kriitiliselt ülekuumenenud. Nüüd on oht möödas.”
Stjuardess tõusis oma toolilt ja ütles: “Ma arvan, et me võime nüüd oma mobiiltelefonid sisse lülitada ja helistada oma lähedastele.”
Reisijad olid ikka veel vaiksed, kuulsin, et inglise keeles hakkasid inimesed ütlema sõnu ,mida öeldakse väga vaikselt, mida öeldakse kõrva sisse..
Püüan samuti helistada, hoian telefoni kahe käega kinni, sest ta hüppab mu käte vahel, kõvasti hüppab, püüan jõuga seda kinni hoida.
Lennuk jõudis värava juurde.
Kiiresti avati uks. Väljast tulijad, lennujaama ametnikud, kiirustasid lennukisse sisse ja vaatasid meid õnnelike nägudega, öeldes, et me peame olema nii õnnelikud!
Lennuk jäi seisma hoovõturaja lõpus.
Täpselt. Lõpus.
Inimesed lahkusid vaikselt, keegi ei naernud, keegi ei öelnud enda kohta,et ta on õnnelik.
Tunne. Tunne oli ilus. Ilutunne. Pühalik, vaikne hetk. Puhas hetk.
Uus hetk, sest elu oligi uus.
Palusin stjuardessilt, et kas saan Kaptenit tänada.
Stjuardess ja piloodid ütlesid, et see mis juhtus, juhtus neil esimest korda.
Meil ka. Meil 34-l. 31 reisijat ja 3 meeskonnaliiget. 34 ühise saatusega hinge.
Tänasin kaptenit, et ta päästis enda ja meie elud. Tegin pildi temast. Ma ei küsinud ta nime.
Tean vaid, et ta nimi on Jeesus Kristus.
Jüri Pallo
