Õhtusöögilauas oli mu vanematel tihti komme rääkida Eesti riigi lõpust aastail 1939-1940 ja venelaste-kommunistide tulekust, loomulikult ka saksa okupatsioonist seejärel ning muidugi ka II maailmasõjast ning karmidest aastatest ja elamustest pärast sõda.
Emal-isal polnud küll tegelikku kavatsust jätta oma lastele muljet “toredatest” läbielamistest, kuid kommenteerisin emale juba täiskasvanuna, et kõik see oli kõlanud meile mingisuguse põnevus- või seiklusfilmi moodi.
Viibin praegu abikaasaga Tenerife saarel, mis kuulub Hispaaniale ja asub sajakonna kilomeetri kaugusel Aafrika rannikust. Meil on praegu kaudselt samasugune tunne, nagu inimestel sõjakeerises olla võis, ainult et siinne olukord pole muidugi kaugeltki sama akuutne, kui aastail 1939-1945.
Saime äsja teada oma Helsingi lennu tühistamisest lennufirma Norwegian poolt, ega oska tõesti arvata, kuidas me oma koju Eestisse tagasi pääseme. Tenerifele on praegu kuuldavasti takerdunud ca 300 teadmatuses olevat Eesti inimest. Siin viibimine pole kuigi tore, kuna Covid-19 siin möllab ja rannad ning restoranid on suletud.
Turistid on suurelt jaolt siit lahkunud. Kohe pea algab siin ilmselt tõsine majanduslangus ehk “masu”. Inimeste peade kohal lendavad valjuhäälditega droonid, mis hoiatavad siinviibijaid kodunt lahkumise eest. Tiirutavad politseiautod, “haukudes” käsklusi ja korraldusi. Generalissimo Franco oleks siin peaaegu nagu uuesti ellu ärganud.
Meil läheb aga esialgu paremini kui eestlaste ja teiste rahvuste Saksa-Poola piirile tardunud konvoil, mis koosneb paljudest sealsel piiril lõksu sattunud autodest, millel on pikkust mitukümmend kilomeetrit. Seal sabas ootajail pole kaasas piisavalt süüa ega juua, ollakse magamatud jne. Seal pidavat valitsema “must masendus”. Ka Ikla piiripunktis, mis Eestit ja Lätit umbes Häädemeeste kandis eraldab, lookleb aeglaselt 10 km pikkune autoga reisijate järjekord, mis ulatub piltlikult öeldes poolenisti Riiani välja.
Euroopas-Eestis valitseb poolenisti kaos, nagu USA-ski. Eesti piirivalvurid, ametnikud ning meditsiinipersonal annavad endast rasketes oludes kindlasti parima. Mille suhtes ma aga vähem kindel olen, on erinevate maade poliitikute võime ja suutlikkus suuresti nende endi tekitatud olukordi lahendada.
Kõik teised teemad kahvatuvad koroonaviruse kõrval, mille kohta vanad eestlased oleksid ilmselt ütelnud “hirmul on suured silmad”. Erinevate riikide juhid on Covid-19 kriisile sageli kas liiga hilja, ebaadekvaatselt, või hoopis üle reageerinud.
Rahvusringhäälingu üks juhte Indrek Kiisler on kirjutanud kommentaari “Peatage hüsteeria, ma tahan maha minna”. Jagan seda seisukohta täielikult koos briti peaminister Johnsoni arvamusega (millest ta hiljem küll taganes), et Briti saarte elanikud peaksid Covid-19 haiguse rahulikult lihtsalt läbi põdema.
Hingamisteede haigusi – eriti kopsupõletikku – peeti vanasti loomulikuks osaks elust aga ka surmast. 100 a. eest või isegi veel uuemal ajal vikatimees lihtsalt tuli ja aitas kodus kannatavatel vanematel ja põduratel inimestel siit ilmast lahkuda. Vikatimees käitus primitiivsematel aegadel ja isegi praegugi veel kui sanitar. Covid-19 on ju haigus, mis läheb noorematel inimestel sageli suhteliselt valutult üle, ja annab selle suhtes isegi immuunsuse.
Tänapäeval on muidugi esmatähtis kanda erilist hoolt peamiselt just riskigruppide liikmete eest. Tuleks erilisi meetmeid kasutusele võtta nende jaoks, kes kaitsmist vajavad, nagu näiteks vanadekodude elanikud ja isikud, kelle immuunsüsteemid on kergesti haavatavad.
Ei oleks aga tulnud lasta terve maailma majandused põhja igasuguste liiga kaugele minevate meetmetega, nagu näiteks restoranide ja kõrtside pankrotti ajamisega. Ei hakka kõiki “puusse panemisi” siin üles lugema. Paljud poliitikud on ilmselt keeranud vindi üle, tuues meile kaela globaalse depressiooni, mis võib kaua kesta, selle asemel et reageerida mõistlikumalt “nähtamatule vastasele”.
Ema kordas: “näita mulle, kes su sõbrad on, ja ütlen sulle, kes sina ise oled”. Või siis nüüd: näita mulle, kuidas su riik reageerib koroonaviirusele ja näitan sulle, millisest puust see riik tehtud on. Rootsi näiteks ei olnud käesoleva loo kirjutamise ajal eriolukorda välja kuulutanud ega tarvitse seda põhimõtteliselt tehagi.
Mul pole väga suurt isu Kanaari saartelt Eestisse tagasi jõuda. Eestis räägitakse küll palju “solidaarsusest”, kuid kas see oli eriti solidaarne ühiskonna vanemate liikmete suhtes, kui saarlased kutsusid võrkpallivõistkonna Torinost endale külla? Või kui korraldati suur sünnipäevapummelung ühes Tallinna lokaalis pärast hoiatusi suurte kogunemiste suhtes?
Eesti tundub olevat Suurbritannia moodi, kus riiklik tervishoiusüsteem ei varunud õigel ajal piisavalt ventilaatoreid ehk hingamisaparaate haiglate intensiivosakondadesse (kogu 90 tuhande elanikuga Tartu linna peale, näiteks, on selliseid ventilaatoritega voodikohti minu teada vaid 4).
Tenerifel (umbes sama suur kui Eesti, rahvaarvu poolest) on praegu 138 koroonaviirusega isikut, kellest 50 on haiglaravil ja neist omakorda 13 intensiivravi osakondades ehk kriitilises seisus. Eestis, kus oli samal ajal tuvastatud 225 koroonaga nakatunut, oli aga vaid tillukene käputäis inimesi hospitaliseeritud (paari päeva eest 2 isikut). Sitke rahvas, see eesti rahvas!
Kunagine Eesti peasanitaararst Jaak Uibu kirjutas hea ja kaine artikli “Koroonaviiruse epideemiaks Eestis valmisolek puudus”, mida suur osa eesti meediast keeldub aga kahjuks avaldamast.
Eesti ametnikkond keeldub avalikkust informeerimast ja statistikat koroonaviiruse tegeliku leviku kohta ajakirjanikega jagamast, erinevalt riikidest, mis on vabamad meie omast, nagu kurtis Eesti Päevaleht.
Kui arvestada poolakate toore käitumisega Poola piiril ummikutesse jäänud Balti riikide autojuhtide suhtes, ning faktiga et Leedu takistab oma riigi elanike ja kodanikke riigist üldse lahkumast, ja kui arvestada siseminister Mart Helme keelepruugiga (osa eesti inimestest on “sead”), siis mina ütlen: näita mulle, kuidas su riik käitub koroonaviiruse ajal, ja mina näitan sulle, mil määral see riik on suutnud end siiani eemaldada nõukogudelikust “kultuurist”.
Osadel poliitikutel oleks vaja selgemat mõistust, väärikat keelepruuki, ning külmemat kõhtu.
Jüri Estam
