Pole olemas auväärsemat, raskemat ja ilusamat kunsti kui kunst juhtida iseennast, oma sisemaailma, seega elu.
SOKRATES
Miks meid aegajalt painab muretsemine, stress ja negatiivsed mõtted? Kas peamine põhjus meie õnnetus olekus ei seisne mitte konkreetses situatsioonis, vaid hoopis selles, mis mõtted meil peas voolavad? Situatsioon kui selline on eraldiseisev nähtus, mis põhineb faktidel, ja kui me suudame need kõrvale jätta, ja tugineda oma elukogemusele, siis suudame me end ka kaitsta, aidata ja edasi minna.
Teemal kuidas vähendada stressi oma elus minimaalseks ja liikuda vabalt ühest meeleolust teise, kõneles huvitavalt jaanuaarikuu Los Angelese Eesti Maja külaline Kylliki Neuman, kellel on magistrikraad spirituaalse psüholoogia alal Santa Monica ülikoolist, Kalifornias. Oma karjääri jooksul on Kylliki töötanud mitmete erinevate gruppidega, sealhulgas kodututega, vaimsete häirete, söömishäirete kui ka koduvägivalla all kannatavate inimestega. Kyllikil on ka olnud hindamatu kogemus praktiseerida Jung Instituudis Los Angeleses. Hetkel töötab ta erapraksises ning lisaks sellele nõustab ka koolis õpilasi.
Oma töös inimeste psühholoogilise nõustamisega kasutab Kylliki erinevaid liikumisvorme, sest tunded ja keha ei ole mitte üksteisest lahus. Tunded on vastus meie automaatsetele mõtetele, selle tagajärjel me kas saadame oma kehale postiivseid- või negatiivseid sõnumeid. On oluline õppida tundma ja pöörata sügavamat tähelepanu seostele ihuliste hädade ja hingeseisudi vahel. Contiinum liikumine, mida Kylliki oma töös kasutab, on kehast tulenev meditatiivne liikumine, mis on ellu äratatud hääle ja hingamisega, ja aitab elada momendis ning lubab kehal olla nii nagu tal vaja on.
Inimmaailm on dualistlik. Me jagama oma hinnangu kahte: hea ja halb. Hea on kõik väärtuslik, mille poole me peame pürgima, varju poolt aga, me kas eirame või pigem üritame välja juurida. See tume pool aga ei kao kuhugi. Seepärast on eluliselt vajalik, et me teadvustaksime seda endile, aktsepteeriksime ja õpiksime, kuidas sellega toime tulla. Kujutage ette olukorda, kus keegi ärritab teid või ajab hinge päris täis? Emotsioonid keevad üle pea. Silme eest läheb mustaks. Stress ei ole abstraktne asi. Stressist tulenevad emotsioonid tekitavad kehasse keemilisi ühendeid, mille üleküllus võib saada haiguste põhjuseks. Keerulises situatsioonis tuleb pöörata tähelepanu iseendale ja vaadata, mis siis ikkagi juhtus? Miks ma läksin tasakaalust välja? Kus on mu sisemine rahu ja turvatunne? Kui me võtaksime veidi rohkem aega et vaadata iseendasse, mõtiskleda oma tunnete üle ja analüüsida neid, oleksime me paremini ette valmistatud välistele raskustele.
Tihtipeale usutakse, et kui me oleme rõõmsad, siis see on hea ja kui me oleme kurvad, siis see on paha. Kui aga läheneda sellele nii, et need on näitajad meie seisundist sellel konkreetsel hetkel, täna ja praegu, mitte eile, mitte homme, siis meie maailmatunnetus muutub ja me suudame selgemalt asjadele läheneda. Kuhu iganes me ka ei vaata, leiame me piisavalt ebamääraseid fakte, et sündmused on aset leidnud: on sügis ja puualused täis mädanenud õunu, vaatame oma peegelpilti ja võrdleme seda oma fotoga mis tehtud nooruses. Kuigi me ei leia otseseid tõendeid ega ei taju seda aega, on meil võimalus tajuda seda hetke, milles me elame, täna ja praegu.
Tihti me muretseme asjade üle, mis võivad juhtuda aga võivad ka mitte juhtuda. Me ei tea, kuidas üks või teine sündmus kulgeb ja ei oska me seda ka ette planeerida. Kui me pidevalt muretseme, suuname me oma energia valesse kohta, meie tähelepanu on hõivatud ja tulemusena ei pane me tähele käesolevat momenti, milles elame. On inimlik eeldada, et maailm on turvaline paik. Situatsioonidele tulevad kindlad lahendused ja meie küsimused saavad konkreetsed vastused. Märkamata jäetakse, et see, mis iga päev juhtub, on kõige ebastabiilsem asi universumis. Kõik on pidevas muutumises. Öeldakse, et Sina ise oled oma õnne sepp. Ja oledki. Sinu õnn oleneb Sinu suhtumisest.
Seisata hetkeks ja kuula oma mõtteid, vaata kas Sa saad kinni püüda selle hääle oma peas, mis üritab järje-kordselt millegi üle kaeblema hakata. Kui Sa selle ära tunned, et Sina ei ole see hääl, vaid see, kes on sellest häälest teadlik, taipad, et see on võibolla lihtsalt Sinu kaitsemehhanism. Vaid üks ainuke mõte Su peas. Kui Sa suudad sellest painavast mõttest oma peas lahti saada, märkad, et oled palju vabam. Inglise keeles öeldakse: “Think and then unthink!”
Loengu lõppedes tegi Kylliki saalisviibijatega eksperimendi. Meil paluti sulgeda silmad, leida mugav isteasend ja lihtsalt olla. Mõne minuti möödudes palus Külliki jagada oma muljeid, et kas õnnestus lihtsalt istuda ja jälgida oma keha? Mis mõtted ja tunded tekkisid? Kas pöörasime rohkem tähelepanu oma hingamisele? Hinga sügavalt välja ja lase minna, ära ladusta midagi üleliigset enda sees, mida Sul ei ole vaja.
Õnne ei tuleks palavikuliselt otsida. Sest siis me seda ei leia. Tundub, et õnn on petlik, ekslik ja tabamatu asi. Õnn tuleb Sinu enese seest. Mismoodi me reageerime nii sise- kui välismaailmale, seda hukka mõistmata, loomata oma peas täitmatuid lootusi ning mõtlemata iseendid õnnetuks. See on juba palju rohkem käegakatsutavam ja teostatavam.
Karin Kuljus
