Sirje Kiin, PhD
Ukraina on teatavasti suurim Euroopa riik, riigi pindala on 1,15 korda suurem kui Texase osariik. Venemaad ei loe mina küll Euroopa riigiks, kuigi nad ise väidavad, et just nemad on suurim Euroopa riik. Suurem osa Venemaast asub ju Aasias. Vene tsaar Peeter Suur tuli Läänemere äärde, et raiuda akent Euroopasse. Kahjuks rajati see suureliselt Põhjamaa Veneetsiaks nimetatud Vene linn soome-ugri rahvaste luude peale.
Ukraina lõunapoolseim osa on Krimmi poolsaar, mille Venemaa annekteeris sõjaväeliselt nn „roheliste mehikestega“ 2014. aastal ja deklareeris, et Krimm kuulub nüüdsest Venemaale. Mäletame hästi, et rahvusvaheline üldsus ei reageerinud tookord kuigi jõuliselt selle räige rahvusvahelise õiguse rikkumise peale.
Pean kohe algul õiendama ära kaks Lääne meedias levinud eksitavat väidet. Esiteks ei alanud Venemaa sõda Ukrainaga sugugi mitte alles nüüd 24. veebruaril 2022, vaid see algas juba 2014, kaheksa aastat tagasi, mil Venemaa annekteeris jõhkralt Krimmi ning tungis kahte Ukraina idapiirkonda ning korraldas kohalike venemeelsete terroristide abil nõnda, et neis Ukraina kõige olulisemates tööstuspiirkondades kuulutati välja Luhanski ja Donetski vabariigid. Ka sellele agressioonile ei järgnenud kuigi karmi rahvusvahelist karistust: jah, sõnades mõisteti hukka ja tehti rida diplomaatilisi tantse, peeti hulk koosolekuid ja nõupidamisi, mille peale agressor vaid vilistas.
Vene-Ukraina sõja sügavamad juured ulatuvad Tšetšeeniasse
Kui otsida tänase putininimelise õuduse sügavamaid juuri, jõuan aga paratamatult järeldusele, et tegelikult algas kogu see verinemädane protsess ligi 30 aastat varem Venemaa genotsiidiga Tšet-šeenias. Venemaa pidas nimelt 1990. aastatel väikeses, 1,4 miljoni elanikuga (õige nimega) Ichkeria Tšet-šeenia Vabariigis, mis moodustab osa Põhja-Kaukaasia föderaalringkonnast, koguni kaks järjestikust sõda. Esi-mene eriti brutaalne, tervete linnade lauspommitamisega sõda kestis 1994-1996 ja teine 1999-2000. Esimese sõjaga saavutas väike islami-usku rahvas siiski de facto iseseisvuse kui Ichkeria Tšetšeenia Vabariik, kuigi jäi de jure endiselt Venemaa osaks. Venemaa föderaalne kontroll „taastati“ (loe: vägistati) Teises vägivaldses Tšetšeenia sõjas aastatel 1999–2000.
Esimeses Tšetšeenia sõjas tapeti sada tuhat tsiviilelanikku, vigastatuid oli 200 000, rohkem kui kolmandik tšetšeenia rahvast ehk pool miljonit inimest oli sunnitud põgenema ja mujale elama asuma, just täpselt nõnda, nagu praegu on seda sunnitud tegema miljonid ukrainlased. Toona toimunu oli kahtluseta genotsiid ehk rahvamõrv, kuid sellele ei järgnenud paraku mingit erilist Venemaad karistavat rahvusvahelist reaktsiooni, ainult formaalne, kerge hukkamõist või teesklev muretsemine mõnes ammu unustatud avalduses.
Sestap jätkus Venemaal juba kolme aasta pärast jultumust minna tšetšeenlastele jälle kallale nõnda, et teises sõjas 1999–2000 tapeti 25 000 kuni 50 000 inimest, kes olid NB! jälle peamiselt tsiviilisikud, mitte sõdurid. Venemaa alistas iseseisvusele püüelnud rahva 2000. aastal või õigemini selle osa rahvast, mis neist oli veel suitsevatele varemetele alles jäänud ning pani pukki oma venemeelse hirmuvalitseja nimega Kadõrov. Jälle ei järgnenud Venemaale mingeid rahvusvahelisi sanktsioone, mõned mureavaldused. See oli kõik.
Siinkohal võiks ju küsida, et aga mis puutuvad need Tšetšeenia sõjad siis Putinisse? 1990. aastail oli ju Venemaa presidendiks Boris Jeltsin, mitte Putin. Jah, tõsi on, Putin on olnud Venemaa president ametlikult 18 aastat, 2000-2008 ja teist korda 2012 kuni tänaseni, aga tegelikult on ta olnud ainuvõimul siiski juba 22 aastat, sest ega see vahepealne juriidiline trikitamine Medvedeviga tähendanud, et Putin poleks siis sisuliselt valitsenud, Medvedev oli lihtsalt Putini nukupresident.
Mida tegi Putin Tšetšeenia sõdade ajal? Just tema oli nende genotsiidini viivate sõdade initsiaator ja arhitekt. Putin oli 1990. aastatel president Jeltsini administraatoris võtmekohal: algul Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) direktor ja seejärel Julgeolekunõukogu sekretär (sekretäri nimetus tähendas kommunistliku partei võimuredelil võimukat juhtrolli, mitte kontoriabilist).
Putini agressioon Georgias
Ukraina sõjani viivaid põhjusi otsides peaksime ka meelde tuletama Putini kurikuulsat kõnet Münchenis 2005. aastal, kus ta teatas, et Nõukogude Liidu lagunemine on ajaloo suurim katastroof ning et Venemaa eesmärk on taastada nõukogude impeerium. Rahvusvahelisel areenil mõjus see toona nagu kohatu nali, keegi ei võtnud ei teda ega tema suurushullustavat avaldust tõsiselt. Sestap polnud ka mingit reaktsiooni, visati vaid tema üle nalja ja mingi päevakorras muretult edasi.
Putin tegi mõistagi sellest oma järeldused. 2008. aastal tungis Venemaa kallale iseseisvunud vabariigile Kaukaasias, Georgiale ning korraldas seal relva jõul tuttava stsenaariumiga nõnda, et seal kuulutati kaks piirkonda Gruusias nö iseseisvaks, need olid Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Venemaa rikkus jõhkralt Georgia vabariigi suveräänsust. Lahingud toimusid strateegiliselt olulises piirkonnas Lõuna-Kaukasuses ja seda sõda peetakse esimeseks 21. sajandil Euroopas toimunud sõjaks. Mitmed Euroopa riigijuhid, sh Eesti president Toomas Hendrik Ilves, lendasid toona kohale Tbilisi, Georgia pealinna ning avaldasid Georgia valitsusele toetust, mõistes Venemaa agressiooni hukka pisut valjuhäälsemalt kui varem. Aga ikka ei järgnenud sellele üksteist aastat mingeid tõsisemaid, Venemaad peatavaid sanktsioone.
Alles 27. jaanuaril 2016 andis Haagi Rahvusvaheline Kriminaalkohus lõpuks loa uurida võimalikke (!) sõjakuritegusid, mille Venemaa, Georgia ja Lõuna-Osseetia väed võisid (!) konflikti ajal toime panna. Nüüd on sellest möödas veel kuus aastat, aga Georgias toimunud õudused on ikka karistamata, rääkimata Tšetšeenias toime pandud rahvamõrvast.
Ikka sama roosa udu või helesinine müra: oleme mures, mõistame hukka, survestame… Ainsad riigid ja riigijuhid, kes pidevalt rahvusvahelist üldsust hoiatasid Venemaa kasvava ohu ja agressiivsuse eest, olid Balti riikide juhid, aga meid peeti post-traumaatilisteks neurootikuteks, meie hoiatusi peeti liialdamiseks, meie avaldustele löödi käega nagu tüütule kärbsele. Lääneriikidel oli vaja Venemaaga äri ajada, gaasi ja naftat tarnida. Ärge segage!
Äri käis Venemaaga edasi nagu ennegi, äri pigem kasvas kui kahanes. Mõjukad Lääne tipp-poliitikud ja isegi eksvalitsusjuhte osteti ära miljoniliste äripakkumistega, mitmed läksid õnge ja hakkasid tahes (või tahtmata?) töötama kuluaarides otseselt Venemaa huvides. Putin sai aga julgust juurde.
Ukraina sõja tegelik algus 2014
2914. aastal tungis Venemaa Ukrainasse, annekteeris kaks kõige tähtsamat tööstuspiirkonda Ida-Ukrainas – Donetski ja Luganski ning lõunas Krimmi poolsaare. Krimmi ülevõtmine toimus pärast nn „Väärikuse Revolutsiooni“ ja oli üks osa laiemast Venemaa-Ukraina sõjast.
18. märtsil „liideti“ Krimm Venemaa koosseisu kahe föderaalsubjektina – Krimmi Vabariik ja Sevastopoli föderaallinn. Pärast annekteerimist suurendas Venemaa jõuliselt oma sõjalist kohalolekut Krimmi poolsaarel ja hakkas ähvardama tuumarelvaga kõiki, kes seda järjekordset räiget rahvusvahelise õiguse rikkumist pahaks panid.
Järgnesid kaheksa aastat pidevat Ukraina-Venemaa konflikti, mis sisuliselt oli ikkagi sõda Donbassis Ukraina ja Venemaa toetatud separatistide vahel, toimus mereväe intsidente, käis intensiivne kübersõda. Poliitilised pinged muudkui kasvasid.
Jah, olid mõned piiratud ulatusega sanktsioonid Lääneriikidelt, kuid ei midagi Venemaa jaoks eluliselt olulist, äri jätkus nagu ikka. Putinil suruti aga kätt ja istuti temaga laua taha.
2015 tungis Venemaa Süüriasse ja korraldas seal kolm aastat tõelisi tapatalguid: Venemaa õhujõud viisid läbi 19 160 lahingumissiooni ja korraldasid 71 000 rünnakut “terroristide infrastruktuurile”, tapsid 50 000 “terroristi”, peamiselt tsiviilisikuid, kasutades Süüriat otsekui harjutusväljakut selleks, mida nad nüüd teevad Ukrainas.
Mida tegi rahvusvaheline üldsus: ikka ei mingit tugevat reaktsioone, vähesed hukkamõistvad avaldused vaid mõnedelt riikidelt.
Mis seal ikka, anname aga tuld, ega midagi tõsist pole ju karta, arvas Putin, kes oli kõik need kaheksa suhteliselt madala intensiivsusega Ukraina-sõja aastat koondanud oma vägesid ja relvi Ukraina idapiiri taha. Muret tundvale NATOle valetati jõhkralt näkku, et need on ainult Venemaasisesed manöövrid, mingit kallaletungi polevat üldse plaanis. Samas asus Putin ise propagandarünnakule, kritiseeris NATO laienemist, pidas seda Venemaale suureks ohuks ja nõudis, et Ukrainal ei luba-taks kunagi sõjalise alliansiga liituda. Venemaa president seadis kahtluse alla üleüldse Ukraina õiguse eksisteerida ja väitis, nagu oleks Ukraina loodud Nõukogude Venemaa poolt, mis on vale.
24. veebruaril 2022 tunnustas Venemaa ametlikult kahte isehakanud separatistlikku riiki Donbassis ja saatis oma väed demonstratiivselt nende territooriumile, põhjendades seda vajadusega „päästa Donbassi venekeelne elanikkond Ukraina poolt toime pandavast natsistlikust genotsiidist“, mis on järjekordne propagandavale.
Järgneb
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu