Sõprus nagu armastuski on harva esinev ja suurepärane tunne. Parim, mis elus juhtuda võib, on see, kui su abikaasa, keda sa armastad, on ka su parim sõber. Mina võin küll ausalt tunnistada, et minu elu armastus, minu naine Heli on ka mu parim sõber.
Kuid sõpru polegi nii lihtne leida, on ju tuntud ütlus, et juhul kui sa oled oma elus leidnud ühegi tõelise sõbra, võid sa end õnnelikuks inimeseks pidada.
Kui ma elasin New Yorgis, siis ma ei tundnud isegi oma korterinaabrit. New Yorgis peeti paremaks, kui sa kunagi ühelegi võõrale otse silma ei vaata, et mitte nende tähelepanu endale tõmmata.
Inimesed on selles linnas kokku pressitud nagu sardiinid konservikarbis, kui nad sõidavad metroos või bussis, aga ka töötades kontorites ja elades oma korteriteski. Kõige tähtsam oli Suures Õunas aru saada, et ellujäämiseks tuleb seal olla nii anonüümne kui vähegi võimalik. Metropoli tänavatel on inimesi lihtsalt maha löödud lausa päise päeva ajal. Muidugi on neid julgeid, kes ei karda midagi ega kedagi ja ei tunne ka hirmu hädaohtu sattumise ees. Nemad on need, kes lähevad hädas olijale appi, kartmata omaenda naha pärast.
Neeme Järvi on näidanud end lojaalse Eesti Rahvusliku Sümfooniaorkestri (ERSO) sõbrana. Selle asemel et tema lojaalsust ja sõprust väärikalt hinnata, näeb praegu mõni temas Eesti kultuuriministeeriumi vaenlast. Kindlasti tajub mõni antud olukorras võimalust lõigata poliitilist kasu. Sellest, et kultuuriminister vastandab end Järvile ja tema perekonnale, ei võida küll keegi. Kaotavad kõik siis, kui nemad kaks ei suuda kokku leppida ning jätta kõrvale poliitika.
ERSO loos näen ma asju nõnda, et kaks väga kompetentset inimest pöörasid tülli. Nagu iga tüli puhul nii ka siin on põhjus lihtsalt suhtlemise puudumises. Kultuuriminister oleks pidanud kohe, probleemide tekkimise esimeste ilmingute puhul, neile reageerima. Nüüd aga on tunne, nagu jagaks kaks abielupoolt lahkuminekul oma vara.
Kui abielu või sõprus puruneb, võib see põhjustada lõhe mõlema sõprade ja kaaskondlaste seas: üks jääb truuks ühele ja teine teisele poolele.
Maainimese sõprust ei saa aga mitte millegagi võrrelda! Nemad on alati valmis oma lähedasi ja sõpru abistama. Läänes kasvanuna olen ma ikka veel sellest hämmastunud, sest aidatakse ilma rahata! Inimesed toovad vajadusel naabrile toitu, aitavad koristada, teha majapidamises parandustöid jne. Olla naaber on auasi, mitte nagu läänes, kus sa pead kartma, et ega su naaber, keda sa ei tunne, äkki sarimõrvar ole.
Minu naaber maal on noor mees Karla Kaska, kes teeb puitmööblit. Tema firmal (www.palkmoobel.com) läheb vaatamata majandussurutisele hästi. Tema isa Jüri Kaska ja tema setust ema Lea Kaska on kohalike talupidajate seas väga tuntud inimesed. Nad on loonud Eestis viinamarjaistanduse ja plaanivad hakata tootma Lõuna-Eestis veini. Karla ostis endale talu meie talu vastu ja minult ka natuke põllumaad. Näen meie maja teise korruse aknast valgust tema talu akendest, seega võin teda Eesti mõistes pidada väga lähedaseks naabriks. Karla tegi ka meie talu välimööbli mitu aastat tagasi.
Kord olin ma muu jutu sees mures meie veepumba pärast, mis ei tahtnud hästi töötada. Ei läinud palju aega mööda, kui Karla tuli kohale, vajalikud veepumba osad kaasas, ronis kitsasse kaevu, kus pump oli, ja üks-kaks-kolm parandas vea ära. Töö tehtud, pakkusin talle vaevatasu, aga ta keeldus kõigest, öeldes, et see polnud mingi suur töö. Aga tegelikult raiskas Karla ära terve päeva meie pumbaga tegeldes. Loodan väga, et kunagi saan ma Karlale samaga vastata ja aidata teda seal, kus tema minu abi vajab.
Nii käituvad tõelised sõbrad maal. Loodan, et ERSO ja kultuuriminister ei ole teineteisest liiga kaugele läinud ja suudavad uuesti sõpradeks saada.
Viido Polikarpus
[email protected]
