Ebakindel on kirjutada Ontario provintsi ja Rootsi pealinnas elavate eestlaste asjadest, kui sa nende keskel otseselt ei viibi. Ja seda enam, kui nende kogukondade vägikaikavedamised pole läbipaistvad. Leidub inimesi kes kalastavad sogases vees, seda ise sogades. Püüa siis selgeks teha, mis seal tegelikult lahti on.
Stockholm ja Toronto olid aastate eest mul kodulinnadeks. Tunnen nende eestlaskondi. Kontaktid on endiselt olemas. Hoian end ajakirjanikuna üldiselt kursis neis linnades toimuvaga, ja see huvi ise on siiras. Eriti Torontot tuleb praegugi veel lugeda pagulaskonna kunagiseks eriliseks kantsiks. Stockholmi elust jääb aga mitmes tähenduses nukram mulje. Vikatimees on kõikjal aktiivne olnud, kahandades ka Rootsis tegutsevate organisatsioonide arvu.
Ei ilmu enam Teatajat ega ajalehte Välis-Eesti. Rootsi Eestlaste Liidu häälekandja Rahvuslik Kontakt ilmub nüüd vaid korra-kaks aastas, selle asemel, et iga kuu. Viimane arvestatav häälekandja Rootsis Eesti Päevalehe (EPL) näol jäi ilma riiklikust toetusest läinud aastal tellijate arvu vähenemise tõttu. Leht ilmub nüüd korra-kaks kuus, selle asemel et suuta jätkata nädalalehena. Viimasel ajal vahetuvad tihti ka ajalehe toimetajad.
Stockholmil oli (on) pagulaseestlaste keskusena erilisi eeliseid. Sealses algkoolis oli võimalik saada esmaspäevast-reedeni täisajalist eestikeelset haridust kuni kuuenda klassini välja, ja nüüd koguni üheksanda klassini! Ometi jätab sealne Eesti Maja sageli vaikse mulje, võrreldes tolle asutuse hiilgeaegadega, mis kestsid peaaegu kuni käesoleva sajandi alguseni välja. Üheks probleemiks on nende inimeste arvu kokkukuivamine, kelle jaoks panustamine ühiskondlikku ellu talgute korras vanasti endastmõistetav oli.
Tallinna lähedus Stockholmile on mõjunud “halvasti” rootsieestlastele. Mis sa seal Eesti Majas ikka passid, kui Eesti ise asub su koduuksest vaid paari tunni lennureisi kaugusel? Esineb ebastabiilsust. EPLis ilmub artikleid ja lugejakirjasid sealse Eesti Maja ja ka Eesti Päevalehe enda “tervise” teemadel. Juhtimise teatepulk on käinud Eesti Majas edasi-tagasi viimastel aastatel (või aastakümnetel) Eestist välja rännanud ja Rootsis juba varem pagulastena kanda kinnitanud inimeste vahel. Mängus on olnud ka kaks inimkonda varemgi ja mujalgi tülli ajanud aspekti võimu ja raha näol. Suurte rahvaste perspektiivist võivad need tunduda küll vaid lilliputtide mõõdus draamadena, kuid meie kogukondades võivad sellised hädad täiesti tõsist muret esile kutsuda.
Veebruarikuu EPLi esimeses numbris käis poleemika Stockholmi Eesti Maja majandusliku seisu ümber, mis olla viinud selle aktsiaseltsi “credit rating’u” lausa keldrisse. Mõned ajutised maksuhäired ähvardasid isegi kohtutäiturit sellesse mängu kiskuda. Eesti Maja praegune juhatuse esimees Mart Nurk (pagulasperekonnast) rahustab aga lehelugejaid teatega, et Eesti Majal maksuraskusi ei esine, ja kõik on kenasti jälle kontrolli alla saadud.
Torontos see-eest on paljud inimesed tõsiselt endast väljas. Seda küll olenevalt sellest, millisesse ehk kelle leeri sa kuulud. Kümme aastat on üks neist seltskondadest (kellel tundub jäme ots kindlalt käes olevat) korranud, et sealne Eesti Maja on vana, väsinud ning ka üldisemalt ajast ja arust. Üks usaldusväärne Toronto tuttav kirjutas mulle aga äsja: “(See) vajab jah remonti, aga pole sugugi nii viletsas korras kui väidetakse”.
Nagu Vaba Eesti Sõna möödunud aastal 1. mail teatas, otsustasid Toronto Eesti Maja (TEM) aktsionärid 25. aprillil peetud koosolekul 2/3 häälteenamusega maja maha müüa. Müügile vastuseisjad on praegu väga ärevil, kuna 12. veebruaril leiab aset aktsionäride koosolek, milleks need, kes tahavad TEMi müüki panna, on näinud telefoni teel väga aktiivselt vaeva, et kõik aktsiaomanikud kohale tuleksid.
Vastasleeri liige – ehk veel üks, kes on vastu Eesti Maja müügile – nendib, et esmaspäeval võib tulla see päev, “kus me seljad murtakse. Tõeline Sinimägede lahing”. Kolmas tuttav väljendab aga nii: “aktsionäride koosolekul vist võetakse viimased veretilgad.”
TEM asemele – milline hoone oma parkimisplatsi ja paljude ruumidega on ühiskondlikuks-seltskondlikuks tegevuseks just kui loodud – tahetakse südalinna Tartu College’i lähedale TEMi asemele ehitada kahekordne moodne rajatis ehk “Kultuurikeskus” (mitte Eesti Maja), mida ka “Madisoni projektiks” nimetatakse. Tulevasel hoonel saavad nähtavasti puuduma mitmed hädavajalikud komponendid mis eksisteerival Broadview Ave. kompleksil aga on.
Need, kes pelgavad Madisoni projekti, juhivad tähelepanu selle miinustele. Esiteks pole seal parkimisvõimalusi, ja Madison Avenue ise on ühesuunaline. Kuidas vanemad inimesed sinna pääsevad? Kas metrooga?
Kriitik Enno Õunapuu muretseb: “… meil ei tuleks mingisugust eesti ühiskonda enam. Ei ühtegi laulukoori, tantsuringi, Eesti kooli. Kõige suurem (ja) tugevam … eestlaste kogukond väljaspool Eestit oleks praeguse maja müügiga surnud.” Selge on ka see, et Eesti Maja müügist ei laeku kaugeltki küllalt raha Madisoni projekti lõpuni viimiseks. Siinkirjutajale tuntud hästi informeeritud ja loogiliste kalkulatsioonidega esinev isik julgeb koguni väita, et TEM müümise idee taga on väike seltskond, kelle peamine huvi pole üldse Toronto eestlaskonna käekäik, vaid lihtsalt suur äriprojekt. Leidub ikka selliseid inimesi, kes kinnitavad rõõmsalt, et raha ei haise. Ilmselt oleme mõne aasta pärast kõige selle suhtes juba targemad. Elamenäeme!
Jüri Estam
