Keegi kirjutas, et Donald Trumpi ajastu on toonud rahvusvaheliste suhete jõhkravõitu olemuse kuidagi paremini nähtavale kui muidu. Ka sisepoliitiliselt läheb Eestis varsti “andmiseks”, kuna TV kanalid on hakanud meile poliitreklaamidega “pinda käima”. Sellel stardijoonel näitas end esimesena valitsusjuht ja Keskerakonna pealik Jüri Ratas.
Mõningate eestlaste hingesopis virvendab praegu õhkõrn lootus, et võibolla õnnestub Tallinnas läbi viia demokraatlik “revoluutsija” vahetamaks välja Keski kätt, mis on hoidnud pealinna laevukese tüüri juba aastaid oma raudses haardes. Ise usun seda alles siis, kui mu silmad seda tegelikult näevad.
Sirje Kiin kirjeldas hiljuti Vaba Eesti Sõna veergudel Eesti valimissüsteemi okupatsiooniajastust pärinevaid puudusi. Nõustun ka Taavi Minniku arvamuslooga Postimehe 5. augusti numbris, milles ta nimetab varsti aset leidvaid omavalitsuste valimisi “Edgar Savisaare lendavaks tsirkuseks”. Optimistid loodavad, et Keski killustumine (või on see näiline?) kaheks leeriks koos uue valimisliidu võitlusesse sööstmisega “Tegus Tallinn” nime all Urmas Sõõrumaa, Jüri Mõisa ja Mart Luige eestvedamisel toob midagi uut. Pessimistid kardavad hoopis, et kulminatsiooniks löövad Savisaar, Ratas ja Sõõrumaa seljad pärast valimisi lihtsalt uuesti kokku. Endine miilits, praeguseks jõukaks saanud Sõõrumaa sai oma alguse neis ringkonnis juba Rahvarinde päevil. Tegelikult külvavad “Savinova” (Savisaar-Ivanova) valimisliit koos Sõõrumaa-Mõisa initsiatiiviga siiani segadust.
Sõõrumaa seltskonna puhul võib täheldada ka teatud eetilisi hälbeid, normaalsete rahvuslike huvide defitsiidist rääkimata.
Ronides küll Sirje Kiini temaatilistele mängumaadele, ei oska ka mina teisiti, kui et kommenteerida USA asepresidendi Eesti visiiti juulikuu viimastel päevadel. Olles külastanud Georgiat ja Makedooniat pärast meid, tunduvad need koos meiega Mike Pence’i poolt teadlikult valitud riigid olevat. Kõik me paistame silma erinevate küsimuste pundarde poolest, mis puutuvad Putini Venemaa käitumisse meie suunal.
Eesti sai eriti just USA meedias plusspunkte, mida vajame ajastul, mil USA president on vaevalt vahet tegemata jätnud umbes sellise mulje, nagu valdav osa NATO liikmeist hiiliks kõrvale oma rahalistest kohustustest tolle organisatsiooni suhtes, mis oleks Eesti puhul vale, aga ka ebaõiglane. Kas Eesti riigikaitsele tegelikult küllalt raha kulutab ja kas me seda täiesti otstarbekalt teeme, on juba teine teema. Eesti diplomaatkond – müts maha siis! – on viimasel ajal igatahes hästi toiminud.
Barack Obama ehk demokraadid pole siis enam ainsad, kes on jaganud Tallinnas meie poolt tagaigatsetud truudusevandeid NATO tõsiseltvõetavuse suhtes. Siinkirjutaja abikaasal läksid silmad märjaks Pence’i sõnu kuuldes, ja need ei jätnud mindki külmaks. Jõulised avaldused meiesugustele kergesti haavatavatele “rinderiikidele” siis! Külmema kõhuga kommenteerijad USA meediaasutuses konstateerisid selle peale küll, et asepresidendi sõnadel pole siiski sajaprotsendiliselt veenvat kaalu, seni kaua kuni analoogilisi kinnitusi pole kostnud otse USA kaitseväele korraldusi tegelikult jagava juhtoina ehk Donald Trumpi suust. (Vt. näiteks New York Times’i ja “Whose Message to Believe on Russia?”). Äripäev avaldas küll entusiastlikult arvamust, et kuna Pence kõneleb USA presidendi Donald Trumpi nimel, võtab see maha kõikide eestlaste hirmu, kes on kahelnud Trumpi administratsiooni soovis jätkata senist välispoliitilist liini. Suurema lugemusega inimesed täheldavad siiski, et Pence künnaks nagu ühte vagu, kui härrased Trump (eriti kui president esineb otse oma toetajate ees) ja Rex Tillerson tunduvad ajavat teist joont. Ühendriikide administratsioon jätab seega mulje, nagu oleks tegemist kahe näoga Janusega.
Kas hr. Trump ise saab sellele pihta, et Venemaa pole lihtsalt tore potentsiaalne äripartner, kellega tuleb üksnes pingelõdvenduse asja ajada, või suudab ja soovib ta aru saada sellest, nagu ajakirja Foreign Affairs eelmises numbris kirjutati, et Venemaa kujutab endast ikka “probleemi, millega on tarvis kuidagi toime tulla”? (Vt “Russia’s Perpetual Geopolitics – Putin Returns to the Historical Pattern”). Selle teksti autor Stephen Kotkin visandab selgete sõnadega, kuidas Venemaa tahaks kangesti saada jälle suurriigiks, kuid ei oma selleks erilisi väljavaateid ega pole tahteline sellest aru saama. On ju vaid aja küsimus, ja seda erilise liialduseta, mil hr. Putin end tsaariks kroonida laseb. Selline maa ei pruugi küll olla suureks ohuks maailma suurriikidele, ajab aga pisemad naabrid närvi, näiteks suurte sõjaliste õppuste korraldamisega.
Leedu president Dalia Grybauskaitė käitus nutikalt Mike Pence’i tähelepanu Tallinnas Euroopa energiasõltuvuse teemale juhtides. Seda enam, et “Euroopa tuumikriik Saksamaa ei vaata Venemaa-vastastele sanktsioonidele… samasuguse pilguga nagu USA”, nagu Äripäev hiljuti nentis.
NATO pole aga endiselt logistiliselt võimeline tulema Eestile vajalikelt suurte üksustega ning kohe appi (kuigi situatsioon paraneb), ja meie endi kaitsevõime jääb endiselt lünklikuks. Tuleb küsida, mis juhtub siis, kui “sanktsioonidetüdimus” peaks lääneriike mingil hetkel tabama? Või kui madin peaks Korea suunal lahti minema, ja maailma pilk koos kaitsevahenditega vaid sellele konfliktile tardub? Eesti diplomaatidel-poliitikutel pole siis vaja eelseisvatel kuudel ja aastatel tegevusepuudust karta, kui soovime vähegi elada moto järgi “alati valmis”!
Jüri Estam
