Klõbi talu Võrumaal. Puutöö autor Kaska Karli. Foto: Viido Polikarpus
Sügis on kohal kõigis oma värvides. Mul on veel selgelt meeles, kuidas ma kevadel ootasin suve, et varahommikul ja hilisõhtul saaks mõnusalt väljas terrassil istuda. Ma naudin seda, kuidas konnad kevadel krooksuvad ja kuidas esimesed rändlinuud oma lauludega saabuvad. Muidugi ootasin kohtumist kurega, kes tuleb tagasi oma pessa, ja kõike muud, mis kaasneb kevade ja suvega. See kõik oli siis. Nüüd aga on selle aasta marjad ja õunad korjatud, kartulid salves, nagu ka kapsad ja porgandid. Minu sügavkülmkapp on täis vaarikaid, maasikaid ja sõstraid, muidugi ka astelpajumarju.
Head meelt teeb mulle see, et mu köögis on pliidiremont peaaegu valmis ja kahe-kolme aasta jagu küttepuid on saanud puukuuris ulualust. Kokkuvõttes naudin ma sügist tõeliselt ja südamega. Talvehirmu mul sel aastal küll ei ole. Lapsed on ju suureks kasvanud ja elavad oma käe peal, seega võin ma teha, mida tahan ja millal tahan.
Nii peakski elus olema. Nii nagu sügis hakkab ühel hetkel särama, nii peaks minema ka inimese elus. Mida vanemaks sa saad, seda tähtsamaks muutub su jaoks kogukond. Kogemused, mida oled elus saanud, muudavad su rikkamaks ja kaunimaks.
Kaugetel aegadel, kui inimesed said oma toidu küttides, võis iga sugukonnaliige oma juured tõmmata kõige vanema sugukonnaliikmeni, kes oli ka kõige auväärsem. Vanusel on oma eelised. Eskimotel on niimoodi, et kui inimene tunneb, et temast ei ole enam mingit kasu, ütleb ta kõigile hüvasti ja heidab jäämäele surema. Tänapäeval aga minnakse pensionipõlves Floridasse päikese kätte! Seal veedetakse elu viimased aastad golfi ja tennist mängides, seda loodetavasti rohkem aastaid, kui tuli tööpostil veeta. Tõepoolest, me elame tänapäeval palju kauem ja seeniore on ilmas rohkem kui juuniore. Seetõttu on ehk ka mõistlik tõsta pensioniiga. Kui pensionide süsteem loodi 1940. aastatel, olid 65-aastased inimesed vanad ja paljud ei jõudnudki pensioni välja teenida. Kui neil see ka õnnestus, siis mitte pikaks ajaks. Praegu pole 90-aastases ja vanemas heas vaimses ja füüsilises tervises inimeses midagi üllatavat. Mina tunnen vähemalt tosinat sellist.
Ometi ei võta kõik inimesed vananemist rahulikult. Tehakse näooperatsioone, siirdatakse juukseid, süstitakse huultesse mingeid aineid. Kõik tahavad vananemist maha salata. Kas pole see aga sama, kui salata maha sügise tulek? Teha nägu, nagu seda aastaaega poleks olemaski? Kujutage nüüd ette, et keegi värvib sügisel kõik puulehed roheliseks! See oleks ju rumaluse tipp. Ei ole võimalik eitada tõsiasja, et varsti langevad puudelt kõik lehed, need tuleb riisuda ning kompostihunnikusse vedada või põletada.
Me peame õppima nautima sügist kõigis tema värvides. Loodus värvib sel aastaajal kõik rõõmsaks ilmselt seetõttu, et oleks talutavam suvega jumalaga jätta. Me oleme kõik looduse ringkäigu osad ja nendele, kes usuvad elusse pärast surma, tulevad värvikirevad lehed ja lilled kevadel tagasi, nagu see on juhtunud kogu nende senise elu jooksul.
Elu mõte on nautimises, mitte selles, et vaid probleeme lahendada.
Viido Polikarpus
