Nüüd, kui Donald Trumpist on saanud taas USA president, tasub tuletada meelde, mis meid ühendab ja mis eristab.
Vahetult enne presidendivalimisi arvas kaks kolmandikku ameeriklastest, et nende riik on valel teel.
Seitse inimest kümnest oli veendunud, et ka majandusega on lood kehvasti.
Drastiliselt on langenud usaldus valitsuse vastu. Kui aastal 2000 usaldas valitsust veel 40 protsenti ameeriklastest, siis tänaseks on neid vaid 20 protsenti.
Uuringud näitavad, et kui sajandivahetusel oli enamik ameeriklasi veel oma maa patrioodid, siis tänaseks on 70 protsendist alles vaid 38.
Oleks justnagu Eestis!
Ka 80 protsenti Eesti kodanikest tunneb, et valitsus kurnab oma rahvast.
Sama moodi nagu USA-s on ka meil usaldus valitsuse vastu drastiliselt langenud. Kui sajandivahetusel usaldas valitsust veel 49 protsenti rahvast, siis nüüd vaid 31.
Rikkad linnad, vaene maa
Sarnasusi on veelgi.
Globaliseerumine on toonud kasu eeskätt linnadele. Linnad õitsevad, maapiirkonnad aga kiratsevad.
Linnades elavad nooremad, haritud ja valdavalt liberaalsete vaadetega inimesed, maal seevastu vanemad, tihti vähem haritud ning konservatiivsed inimesed.
Maal on vahemaad suured ja selleks, et hakkama saada, kulub rohkem aega ning raha.
Maal on elu hapram kui linnas. Maal elav ameeriklane elab keskmiselt kaks aastat vähem kui linnas. Maal on suurem tõenäosus, et inimene sureb liiga vara tulivett juues või tapab end ise ära.
Ameerika maapiirkondades tagavad viiendikule rahvast töökoha kohalikud omavalitsused ja nende allasutused, nagu koolid, politsei jms.
Kõige rängema hoobi on Ameerikas saanud ühe tehasega maalinnad. Tehase sulgemise järel kadusid sealt töökohad. Selliste linnade peatänavad on tühjaks jäänud ning koolid ja haiglad on uksed sulgenud.
Samasugune pilt avaneb ka meil Eestis. Ka siin haigutab suur lõhe linna ja maa vahel.
Tallinn ja Tartu on tõmma-nud maa tühjaks.
Kuid sellega sarnasused USA ja Eesti vahel lõpevad.
Erinevusi on palju rohkem
Esiteks on USA väga suur ja väga rikas riik.
Eesti on tema kõrval väga väike ja väga vaene riik, Euroopa Liidu üks vaesemaid riike, viimase viie seas.
Ameerikaga võrreldes on tegelikult vaene ka terve Euroopa.
Kui 2008. aastal olid USA ja EL veel majanduslikult võrdsed, siis tänaseks on Ameerika edumaa Euroliidu eest juba kahekordistunud.
Kui Saksamaa oleks USA osariik, oleks ta Missisipi järel kõige vaesem osariik. Sama käib Prantsusmaa ja Suurbritannia kohta.
Eurooplane maksab elektri eest 2-3 korda, maagaasi eest aga lausa 4-5 korda rohkem kui ameeriklane.
Teiseks tõmbab rikas Ameerika inimesi pöörase jõuga enda poole.
Miljon immigranti aastas teeb USA-st ainsa suurriigi, kelle tööealine elanikkond sel sajandil kasvab. Tõotatud maale saabuvad ühteviisi nii lihttöölised kui ajud.
Kõiki teisi konkurente ootab ees järsk langus.
Hiinas elanikkond väheneb 48 protsenti, Jaapanis 44, Eestis 40, Venemaal 27, Indias ja Saksamaal 23 protsenti.
Kuigi viimastel aastatel on ka Eestisse palju migrante saabunud, siis meie rahvaarv väheneb väga kiiresti, iga järgnev aasta lööb negatiivse iibe rekordeid, ajud aga lahkuvad.
Kolmas ja väga oluline erinevus, mis meid ja USA-d eristab, on kummagi asukoht.
USA asub mõnusalt kahe ookeani vahel. See aga tähendab, et nimetatud kahest „kaitsekraavist“ ei julge keegi üle astuda.
Ameerika julgeolek on kindlalt tagatud.
Eestil selliseid kaitse-kraave pole.
Eestit kaitseb vaid üks kaitsekraav, aga selleks on õbluke ja madal Narva jõgi. Teisel pool Narva jõge asub aga Venemaa.
Meie peame hommikust hommikuni mõtlema, kuidas ennast kaitsta.
Ühe sarnasuse, mis meid USA-ga ühendab, unustasin siiski ära.
Maakatel on väike eelis
Selleks on kummagi riigi valimissüsteem, mis annab „maakatele“ väikese eelise.
„Maapiirkondadel on nii rahvaarvu kui majanduslikku potentsiaali arvestades senati ja valimiskogu kaudu jätkuvalt ebaproportsionaalselt suur poliitiline võim,“ tõdeb mõjukas Foreign Affairs.
Just seetõttu valiti USA presidendiks Donald Trump, meil aga omal ajal Arnold Rüütel.
Trumpi taga olid valdavalt maakad ja tühjaks jäänud tööstuslinnade töölised, erinevalt eelmisest korrast mitte üksnes valged, vaid nüüd ka latiinomehed.
Sama üleolevalt ja irooniliselt, nagu suhtus Eesti poliitiline eliit presidendiks valitud Arnold Rüütlisse, on suhtunud Ameerika eliit president Donald Trumpi nii tema esimesel presidendiajal kui ka viimase kampaania ajal.
USA peavoolumeedia korrutas väsimatult, et järgmiseks presidendiks saab demokraat Kamala Harris.
Samamoodi valmistus ka Eesti poliitiline eliit president Kamala Harrise võiduks.
Eesti Rahvusringhäälingu juhid olid selles nii kindlad, et paiskasid vahetult enne valimisi eetrisse filmi „Kamala Harris – Ameerika uus president“. Valimispäeva õhtune uudistesaade, kui juba oli teada kellest saab USA järgmine president, andis sõna üksnes Harrise toetajatele, kellest üks ütles, et valisime presidendiks fashisti, rassisti ja vägistaja.
Meelemuutuse aeg
Nüüd tuleb paljudel meelt muuta.
Meta omanik Marc Zuckerberg, kes oli 2021. aastal Trumpi FB konto igaveseks ajaks blokeerinud, teatas kohe peale viimase võitu, et nüüd on vanad asjad unustatud.
Vähe sellest, Zuckerberg teatas, et eelmine administratsioon oli sundinud teda Facebookis tsensuuri rakendama, mille tulemusena ei lubatud seal näiteks ka migratsiooni teemadel vabalt arvamust avaldada.
Kiire meelemuutus on toimunud ka Eesti riigi juhtidega.
Kuigi Washingtonis teatakse suurepäraselt, kuidas Eesti poliitilised liidrid on Donald Trumpi tegelikult suhtunud, tuleb ka meie juhtidel uutes oludes head nägu tehes Valge Maja uue peremehega sõbralikult suhelda.
Mõnedel on varasem kogemus ajast, kui Arnold Rüütlist ootamatult president sai, õnneks olemas.
Kuigi Donald Trump on erinevalt Rüütlist ettearvamatu ja impulsiivne mees, on ta samasugune oma maa patrioot, nagu Rüütel meil.
Säherdusel taustal on Eestile eluliselt oluline, kuidas Ameerikast puhuvate uute tuulte käes riigina alles jääda. Liiati, kui meie kaitse-kraaviks on vaid kitsas ja madal Narva jõgi.
Peeter Ernits, ajakirjanik ja poliitik
