On küll kätte jõudmas naljapäev – 1.aprill, aga nalja võib teha ja saada ka teistel päevadel. Omapärast nalja tehti isegi vabariigi aastapäeva tähistamisel Vanemuise kontsertsaalis. Kava koostajad tutvustasid ette, et see rääkivat sellest, mis on eesti rahvale hetkel olulisem. Kõik päevalehed kiitsid, ainult Delfi tõi paar päeva hiljem ära ühe blogi, kus seda kritiseeritakse. Kunstnik ja kirjanik Toomas Vint leiab, et aastapäevakontsert Vanemuises oli kui õudusunenägu, mille pärastist ülistamist oli suisa piinlik kuulata.
Temaga ühineb Kaarel Tarand (Sirp 05.03.), pealkirjastades arvustuse ”Agitbrigaad lõunamaiste elukatega”. Laval töllerdasid nimelt ringi kolm vapilõvi, keda kava koostajad esitlesid kui mineviku, oleviku ja tuleviku esindajaid. Olid aga sama värvi, kameeleonid oleksid sobinud paremini.
Kaarel Tarand iseloomustab seda lühidalt öeldes lapsemeelsusena. Ta tsiteerib Toomas Vinti: „Seekordne etendus jäi siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat”. Ka lisab: ”Kui keegi siiralt usub, et Disneyland on inimkonna kujutlusvõime ja kunstitaju tipp, siis tuleb ta ruttu kooli tagasi raamatuid lugema saata ning tõsist tööd – eriti sellist, kus teist-kolmandat katset ei anta ehk mängimise käigus ei saa paremaks minna – mitte pakkuda. Toomas Vinti arvates oli hämmastav, kuidas saal läks eriti leili, kui balalaikavirtuoos meie eliidile nõudliku muusika asemel tsirkusevigureid näitas, ja “eesti eliit aplodeerib maruliselt, kui pillimees oma etteaste Vene impeeriumi tunnusmeloodia: suur ja lai on maa, mis on mu kodu, helide saatel lõpetab…”
Kas tähistati ka Punaarmee aastapäeva? Miks muidu oli kavas balalaikavirtuoos, kindlasti tubli ja hea mängija, aga programm meenutas Punaarmee muusikalist populariseerimist 1940. aastal. Siis oli ka sellise kavaga virtuoose, kes tahtsid rahvast sama lauluga imponeerida. 70 aastat hiljerm võeti seda Eesti eliidi poolt vastu ehk suurema aplausiga kui 1940. aastal! Balalaikamehest oli eriti vaimustud kultuuriminister Laine Jänes. Õhtuleht kirjutab (25.02.): “Kui muidu oli vist mõeldud, et etendus on üks tervik, siis siin oli nagu ooperi heade numbrite puhul – publik aplodeeris spontaanselt,” meenutab Laine Jänes balalaikahelidest loodud meeleolu”. Kas see oli vanema eliidi nooruse nostalgia? Teine tsitaat: ”Rõõmsat kaasaelamist paiskas saali ka polka, mis sündis aafriklase Solo Cissokho korast (pill, mis näeb välja nagu hiigelkõrvitsa, kitarrikaela ja harfi kokkupõrke tagajärg). “Nii idee kui ka esituse tasandil oli härra Arhipovski pluss rasta-neeger suurepärased,” kiidab lavastaja ja näitleja Ain Mäeots. “Et julgeti niivõrd enesestmõistetava elegantsiga integreerida need kaks tegelast kontserti, õigustas ennast kunstiliselt igas mõttes.”
Tähendab, et oli tegemist Eesti rahvuspüha globaliseerimise ja Eestis elavate võõraste integreerimise populariseerimisega. Seda võib ju teha igal teisel päeval, aga Eesti Vabariigi aastapäev peaks esmajoones olema eestlaste iseolemise tähistamine, omapära esiletõstmine, mitte teiste kultuu-ride propageerimine. Eriti mitte lauluga, mis kuulutas okupantide ülemvõimu ja rahva suus kohe sai teised sõnad. On mitu versiooni, näiteks:
”Suur ja lai on saabas, mis mul jalas
rikas rotiaukudest ta pind
sellist saabast maailmas teist ei leidu
kus nii vabalt hingata võib jalg.”
Eriti meeldis paljudele kontserdi lõpp, kus lauldi koos saaliga “Mu isamaa on minu arm”, mis oli ju ENSV mitteametlik hümn. Seda võiks mõista, aga keegi ei pannud tähele ega arvanud, et sellisel päeval lõpevad üritused tavaliselt kehtiva riigihümniga. Kas tuleb ette valmistada juuni võidupüha või maakaitsepäeva kontserti, kavasse võtta Nõukogude lendurite marss (”Homme sõda kui on,,.”)? Või koguni Internatsionaal, mida 1940. aastal lauldi:
”Nüüd üles, keda Stalin rõhub,
Marx-Engels kütkeis hoiavad.
keeb mässul rind ja mõõk see lõhub
kõik punaarmee ahelad”?
See kurb ”nali”, mis kestis pool aastasada, ei tohiks aga korduda ja selle meloodiaid ei peaks eestlased ise vaimustatult (või härdalt?) meenutama aplodeerimisega Eesti rahvuspühade tähistamisel. Teised positiivsed meenutajad pole ju veel kuhugi kadunud.
Vello Helk