Lakewoodi Eesti Ühingu liikmeskond tähistas Labor Day nädalalõpul oma 65. hällipäeva. Ajaloolise sündmuse puhul oli kohal tervitajaid ja esinejaid ka kaugemalt.
Reedel, 2. septembril toimus “Jällenägemise õhtu”, mille raames 1946. aastal loodud ühingu asutaja-liikme poeg Bill Karjane näitas suurel ekraanil huvitavaid fotosid nii Lakewoodi linna arengust kui ka ühingu tegevuse algaastatest (1946-1965).
Seejärel andis Lakewoodi linna a. 1950 saabunud endine esinaine Eda (Tammann) Treumuth põgusa suusõnalise ülevaate mitmekesisest tegevusest, mis ühingu maa-alal läbi aastate on toimunud. Kuulajaskond jälgis esitatud teavet suure huviga.
Perenaise Ülle Saluri valmistatud einelaud oli väga isuäratav värskekapsa supi, peenemate võileibade ja roosamannaga.
Reede õhtul oli esinejaks Andres Raudsepp Kanadast (Trenton, Ontario), keda klaveril saatis Charles Kipper, helilooja ja koorijuht Torontost. Raudsepp esitas kahes osas kümme laulu, andes tihti selgitusi laulude kohta. Pannes hetkeks kõrvale kitarri, esitas ta ka Roman Toi loodud “Nõela” (K. E. Sööt), tuletades sellega meelde, et eestlaste lauluisa Põhja-Ameerikas sai hiliskevadel 95. aastaseks ja et sünnipäeva tähistamine toimub veel paari üritusega Torontos sel sügisel. Publik palus, et seda laulu esitataks ka laupäevasel pidustusel. Huvitav seik kava esimese osa juures oli Valter Ojakääru laul “Oma laulu ei leia ma üles” (1966), mille sõnad oli luuletusena kirja pannud tollal noor Leelo Tungal. Laul on viimasel kolmel aastal saanud kodumaal taas populaarseks ühe ajaloolise televisioonisarja tõttu. Publik laulis laulukese meloodilist refrääni meeldivalt kaasa.
Eeskava teisel poolel esitas Andres nii oma tekste kui Jyri Korgi “Hommikvaikseil kõnniteedel” (Kristofferson), millele Charles Kipper andis juurde sobiva kantri-meeleolu. Tsükkel lõppes Naissoo-Rummo võimsa filmilauluga “Põgene, vaba laps!” orkestraalselt kõlava klaveri saatel.
Raudsepp oli heas vormis ja Kipper rikastas oma suurepärase saatmisoskusega laulja esinemist. Järgnes jalakeerutus tantsuorkestri helide saatel. Nädalalõpp oli väärikalt alanud.
Laupäeva õhtu pidulised nautisid enne kava ametlikku algust Toomas Sõrra toodud kümme aastat tagasi kodumaal lindistatud intervjuusid USA juhtivate eestlastega. Juubelipidustuste kava algas endiste esimeeste austamisega.
Rahva ette astusid Laine-Lya Pals, Heino Maasikas, Valter Must, Erik Must, Eda Treumuth ja Tõnu Vanderer. Puudus Rein Uibopuu. Ühingu esimees Priit Parming tänas suure vaeva ja töö tegijaid ning kinkis neile liikmeskonna nimel ajaloolised Kempteni DP laagris kunstnik Kochi poolt kujundatud värvilised Eesti kaardid.
Enne tervitusi tegi endine esimees Tõnu Vanderer teatavaks Lakewoodi Eesti Maja Toetusfondi rajamise. Eesti Vabariigi nimel tervitas äsja USAsse saabunud peakonsul Sten Schwede (kes viibis kohal abikaasa Jaana ja väikese tütrega), Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimel esimees Marju Rink-Abel, Eesti Spordiliidu USAs nimel abiesimees Andrus Ers (andes ühtlasi edasi toetusümbriku), New Yorgi Eesti Haridusseltsi nimel esimees Toomas Sõrra ja kohaliku Leedu Ühenduse nimel Rasa Miliute, kes kinkis Eesti Majale sünnipäevatordi ja suure uhke põõsa, mis jäi laval dekoratsiooniks.
Õhtuse eeskava eest hoolitsesid Kristi Roosmaa New Yorgist ja eelneval õhtul esinenud Andres Raudsepp. Klaveril saatis järjekordselt Charles Kipper.
Ettekannete esimest osa alustas Kristi Roosmaa lauluga “Kui armastad” Boris Kõrveri operetist “Kusagil Montparnasse’il”. Huvitav oli jälgida eestikeelset teksti laulus “Mind emba”, mis kohe tuletas meelde Gershwini “Embraceable You”. See see oligi. Enne kui meesterahvaste seast keegi jõudis lavale joosta, et Kristit embusse haarata, hoiatas lauljatar, et elu kahjuks pole alati õrn armastus. Seega demonstreeris esineja ka oma näitlejaoskusi, kehastades Elizat muusikalist “Mu veetlev leedi”, kusjuures ‘Enry ‘Iggins saab oma verbaalse keretäie laulus “Oota vaid!” (“Just You Wait!” – Lerner ja Lowe).
Saabus aeg siirduda peolauda. Enne oli aga sõna Pühavaimu koguduse hingekarjasel praost Thomas Vagal, kes palves rõhutas, et koos on alati tõhusam kui üksinda.
Peolaud oli korraldatud Lia Parmingu juhtimisel, kusjuures valik oli rikkalik ja kvaliteetne. Taas valitses eestipärane ilme ja valik.
Teine osa eeskavast oli tähendusrikkalt esinejate poolt kokku pandud. Sissejuhatavalt kõlas Kristi poolt Lydia Koidula “Meil aiaäärne tänavas” (Raudsepa kitarri saatel). Siis meenutas meessolist taas Roman Toi 95. sünnipäeva lauluga “Nõel”. Publik võttis esituse südamlikult vastu, saates veelkord soojad tervitused lauluisale Torontos.
Duett “Majakene mere ääres” (Vetemaa/Vinter) sai Roosmaa/Raudsepa käsitluses uue välimuse (harmoonia, omapärane lõpp), kusjuures Kipper ja Raudsepp saavutasid muusikalise saate juures (klaver-kitarr) hea koostöö. Eeskava kulmineerus sobiva valikuga. Andres tuletas meelde, et pole veel hilja kajastada EV taasiseseisvumise 20. aastapäeva ja laulvat revolutsiooni. Kõlas helilooja Alo Matiiseni võimas sissejuhatus. Lakewoodi Eesti Maja tiibklaver Charles Kipperi meisterlikes kätes kujunes selleks otstarbeks parajaks instrumendiks. Kristi ja Andres esitasid vaheldumisi Jüri Leesmendi kuulsaks saanud salmiridu. Kui kõlas refrään, tõusis rahvas spontaanselt ja saal kaikus üksmeelses ja ühehäälses tõotuses: “Eestlane olen ja eestlaseks jään!”
Oli ülev moment. Kuigi kava oli lõppenud, nõudis publik veel ühishingamist. Charles Kipper astus siis veel klaveri juurde ja kõlas võimas “Meil merivood on vabad!”
Tänati esinejaid ja juhatuse liige Imbi Sepp andis peakonsul Sten Schwedele, Jaana Schwedele ning esinejatele lilled. Siinjuures võiks mainida, et esinejad hindasid kõrgelt lavatehnik Raivo Reinupit tema teadmiste ja hoolsuse pärast. Peatselt asus lavale kolmeliikmeline orkester. Publik võis rahuldustundega lahkuda. Kes puudusid, jäid ilma ilusast rahvuslikust sündmusest. Esinejaid Kanadast ootasid ees veel pühapäevahommikused muusikalised etteasted Pühavaimu kirikus.
Priit Parming
