Tahtsin teile kirjeldada meie varasaabunud talve ja uhkeldada, et oleme juba kolm korda suusatamas käinud. Esimene kord oli lausa esimesel advendil 28. novembril. Ei mäleta, et oleks iial nii vara suuski alla saanud! Nõmmel avati suusarajad juba 25. nov. õhtul. Ja nüüd loen, et nt London Ontarios sadas ühe raksuga vastu teisipäeva 80 cm maha, Torontost jupike põhja pool Beetonis 73 cm… Noh teadagi, et Eestis need asjad nii ei käi. Meie ei ole nõnda äkilised. Meil on sadanud peaaegu iga päev enam kui kaks nädalat järjest. Vahel peaaegu mikroskoopiliselt, vahel võimsalt, nagu see hirmus tuisk, mis laupäeva, 4. detsembri õhtul Euroopa Filmiauhindade tseremoonia vältel keerutama hakkas ja väliskülaliste väljudes nende hinge üllatusega kinni lõi. Mujalgi Euroopas tegelikult lumi maas, nagu te kuulnud olete, britid hädas ja puha, lisaks veel lennundus-streigid Hispaanias ja Soomes. Ime, et Euroopa filmirahvas üldse meieni jõudis!
Punasel vaibal, (mis olevat pikim Eesti ajaloos, 50 meetrit) kõndis läbi Euroopa filmimaailma koorekiht, keda meie, ega ka telekommentaatorid (enamuses) ei tundnud. Tunnistan, et nn eesti tuntud inimeste kõrval (lauljad, grimmikunstnikud ehk “meikarid”, poliitikud…), tundsin külalistest ära vaid võluva prantsuse näitleja Juliette Binoche’i. Miks filmindusega mitteseotud kohalikke üldse seal nii palju eputas, ei saa hästi aru. Postimehe 6. detsembri juhtkirja pealkirjaks oli: “Euroopa filmistaarid ja Eesti staarbroilerid”. Broilerina peetakse silmas mitte lihaks kasvatatud kana, vaid selle sarnaselt end solaariumis kuldpruuniks päevitunud “kuulsust”.
Huvitav, et sama lehe Elu24 internetirubriiki üles riputatud piltiderodul oli igal fotol ühesugune pildiallkiri: “Staarid saabuvad Euroopa Filmiauhindade galaõhtule.” Olin selle peale shokis ja pahane. Kas see pole ajakirjanike töö uurida välja, kes on kes?! Ma tahaks küll kaaseurooplasi paremini tundma õppida. Ausalt öeldes tegin saate vältel nohiku kombel märkmeid: “Ahhaa, see ongi kuulus rezhisöör Wim Wenders ja too taanlane Lars von Trieri filmidest…” Kirjutasin üles ka parima filmiauhinna kandidaatide pealkirjad, mida võiks ju üritada meeles pidada ja vaadata.
Lõpuüritusele eelnenud 14. Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) loeti edukaks enam kui 10 000 kinokülastajaga ning gala oli kokkuvõttes hea: ilusa eesti laulu ja toredate vahepaladega, kus lihtsad eesti inimesed kandidaatfilme kommenteerisid. Pealegi olid kõrgete külaliste kõhud täis häid eesti maiuspalasid, mida 41 kohalikku võõrustajat oma kodudes lõunaks pakkunud oli.
Lund tekib taevas pidevalt juurde, kuna meri ei ole veel jääs. Paks lumi ähvardab rikkuda talivilja, kuna maa pind ei jõudnud külmuda. Ning kui lumi veel pikalt maas on, tekib lumiseen (orast kahjustav taimehaigus), muretsevad taimetargad. Ja muidugi kõik need miljonid lisakroonid lume äraveoks. Hetkel ei mahu pealinna väiksematel tänavatel kaks autot teineteisest mööda. Tegelikult jube tore on autoga lund künda, mis “lamavaid politseinikke” (speed bumps) märkamatuks teevad ning seada sihikule veelkord suusarajad. Tuttav kuidagi…
Riina Kindlam,
Tallinn