14. jaanuaril 2012 oli Los Angelese Eesti Maja aukülaliseks Eesti Suursaadik Ameerika Ühendriikides proua Marina Kaljurand. Marina Kaljurand on diplomaadina esindanud Eestit Iisraelis, Kasahstanis ja Venemaal ning samuti on ta töötanud asekantslerina Eesti Välisministeeriumis välismajanduse ja arengukoostöö küsimustes. Suursaadiku kõne keskendus Eesti rollile rahvusvahelisel areenil, koostööle rahvusvaheliste organisatsioonidega ning kahepoolsetele suhetele Ameerika ja Venemaaga.
Meil kõigil on omad arvamused ja seisukohad Eesti kohta, tuginedes sellele mida me loeme ajakirjandusest, kuuleme perelt ja sõpradelt, kuid oli äärmiselt tänuväärne võimalus kuulata Eesti ametliku esindaja kaudu, mida „Eesti“ arvab olukorrast riigis ja maailmas. Eestit külastades on sageli kuulda nurinat siin ja seal elu üle, et asjad võiksid paremad olla, tööpuudus on suur, poliitikud on mõttetud, hinnad on kõrged, ilm on halb, jne. Ja eks see kõik ole mingil määral tõsi ja kahjuks tänapäeva elu paratamatu osa. Samas, kõrvaltvaatajana paneb see mõtlema, et ehk inimesed kohapeal asja sees olles ei näe seda, mis mujal toimub ja kui sageli Eestit ja tema saavutusi rahvusvahelises meedias positiivselt esile tuuakse. Kas siis Eesti majandusreforme ja seda kuidas valitsus kriisis olles reaalselt eelarveid ja palkasid kärpis, Eesti majanduskasvu, madalaimat riigivõlga Euroopa Liidus, meie inimeste ettevõtlikku vaimu, jne. Ja see kõik on hea ja vajalik, sest edu soosib edu. Nagu suursaadik mainis, edu ei ole tulnud kergelt ning majanduskriisi aastad on olnud Eestis väga rasked.
Kuid võib ehk idealiseerides väita, et ehk see ongi Eesti tõusu saladus. Selle asemel, et viriseda ja oodata millal keegi töö sinu eest ära teeb (nagu paljud teised riigid teevad), siis virisetakse küll aga samas otsitakse võimalusi kuidas olukorda parandada ja viiakse muudatused reaalselt ellu.
Tänaseks võib öelda, et Eesti, kes oli 50 aastat eemal Euroopast, rahvusvahelisest suhtlemisest ja rahvusvahelisest areenist, on oma koha seal kindlasti taastanud. 20 a. pärast taasiseseisvusmist on Eesti kôigi nende rahvusvaheliste organisatsioonide liige kuhu me oleme tahtnud kuuluda – ÜRO, Euroopa Julgeoleku Koostöö Organisatsioon, Euroopa Liit, NATO, Euroopa Nôukogu, ja OECD (Rahvusvaheline Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon).
Väikese riigina on meile Euroopa Liit (EL) tunduvalt olulisem kui suurtele riikidele. Sageli öeldakse, et EL ei esinda Eesti tôelisi seisukohti. See ei olegi vôimalik, sest EL koosneb väga erinevatest riikidest ja kôigile sobiva ühise seisukoha leidmine on raske. Aga Eestile on olulisem omada ühist seisukohta, mis vôib olla nôrgem aga mis on siiski ühine. Kuna Eesti siiralt usub sellesse, et Euroopat viib edasi integratsioon ja solidaarsus, siis sellest tulenevalt on Eesti toetanud kôiki abipakette, mis Euroopa Liidus on vastu vôetud.
Suureks saavutuseks, mille üle peab uhkust tundma, on olnud majanduskriisi tingimustes täita nii Euro-tsooni kriteeriumit kui säilitada oma rahvusvahelist kohustust NATO ees (eraldada SKT’st 2% kaitsekulutusteks). Eesti on üks vähestest riikidest, kes on seda suutnud.
Eesti ühiskond suhtub järjest positiivsemalt sellesse, et Eesti täidab oma kohustusi rahvusvahelises koostöös. Me ei saa olla ainult julgeolgeku tarbija, vaid tänapäeva maailmas, kus riigid on niivôrd integreeritud, peab ka ise julgeolekusse panustama. Meie vôimalused ei ole samad, mis suurriikidel, kuid oleme leidnud omad niššid.
Üks peamisi koostöövaldkondi, millesse Eesti panustab, on Afganistan ja seda järgmiselt:
– Eesti 150 sôdurit on vôitlemas terrorismi vastu Helmandi provintsis, kus toimub kôige ägedam lahingutegevus. Meie sôdurite arv vôib tunduda väike aga vôrreldes rahvaarvuga on see üks suuremaid panuseid liitlaste seas.
– Helmandi provintsis vastutab Eesti tervishoiu ekspert kogu provintsi tervishoiu ülesehitamise eest. Eesti on muretsenud meditsiinivarustust ning üks parimaid projekte, mida kohalikud paluvad jätkata, on esmaabipakkide jagamine, mida kasutatakse plahvatuste ja suuremate õnnetuste korral.
– Lisaks meditsiinile toetab Eesti kooliharidust ja Kabuli ülikooli. Afgaani kultuuriuuringute keskuse maja ehitatakse ja sisustatakse Eesti rahadega, samuti luuakse IT lahendused, et võimaldada uuringute tulemuste jäädvustamist.
Samuti on Eestil kohustus jagada oma reformikogemust nendega, kes seda soovivad. Meie partneriteks on eelkôige endised Nõukogude Liidu vabariigid, keda Euroopa Liidus kutsutakse idapartneriteks (nt. Valgevene, Moldova, Ukraina, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan). Koostööprojektide puhul on keeruline leida ôige tasakaal ja projektid saavad olla edukad vaid siis kui me ühildame oma vahendid sellega, mida teine riik vajab.
Ameerika Ühendriigid olnud Eesti liitlane läbi aastate ja omavahelised suhted on jätkuvalt positiivsed.
Eesti soovib suhelda Ameerikaga vôimalikult paljudes valdkondades, mitte piirduda vaid sôjalise ja julgeolekualalise koostööga. Viimaste aastate arengud on andnud Eestile vôimaluse olla Ameerikale oluline partner järgnevates küsimustes:
Küber-maailm (cyber-space)
Pärast 2007.a. küberrünnakuid on Eesti vaideldamatult üks maailma lipulaevasid kübertemaatika alal. Eestis loodi küberkaitse liit, mis on ainulaadne organisatsioon maailmas. See on vabatahtlikest moodustatud kaitseliidu jôud; need on oma ala spetsialistid, kes teevad riigile tööd tasuta ja aitavad kaitsta riiki tema vastu toimuvate küberrünnakute eest.
Alates 2008. aastast tegutseb Eestis NATO akrediteeritud küber „Center of Excellence“. Küberkaitsekeskus ei ole organisatsioon mis läheb sôtta, vaid on „thinktank“, mis tegeleb analüüsiga ja jagab ekspertiisi. Eesti eesmärk on muuta keskus vôimsamaks ja môjujôulisemaks ning seostada seda veel rohkem NATOga.
’Open-government initiative’ ehk avatud valitsemise initsiatiiv
See hôlmab kôikvôimalikke e-teenuseid nagu näiteks e-valitsus, pangandus, mobiilparkimine, e-kool, e-tervishoid, e-valimine ning mis on valdkond, kus Ameerikal on Eestilt palju ôppida.
Arengukoostöö
Ameerika tegi Eestile ettepaneku sôlmida kokkulepe, mille alusel Eesti oleks USA eelistatud partner projektidel riikides, kus meil kogemused ja esindused siiani puuduvad (Aafrika, Araabia). Ameeriklastelt tuleks piirkonna tundmine ja finantseerimine, Eestilt tehnilised teadmised ning nende ühildamisel vôivad välja areneda väga head projektid. Praegu valmistab Eesti ette projekti Tuneesias, kus valitsusele tutvustatakse e-lahendusi.
Laiemas kontekstis on Eesti ja Ameerika omavahelised suhted mõjutatud Ameerika üldisest välispoliitika suunast. Kuna Euroopa on Ameerikale alati hea liitlane olnud ning hetkel Euroopas suuremaid poliitilisi rahutusi ja probleeme pole, siis tänaseks on USA välispoliitika fookus Aasia, Pôhja-Aafrika, Araabia, ja Lähis-Ida piirkonas. Sellest suuna muutusest tulenevalt vaadatakse hetkel liitlastega lahendusi, et USA lahkumine Euroopast ei oleks liiga valus ja ei tooks endaga kaasa ebameeldivaid tagajärgi.
Eesti – Venemaapoliitilised suhted on jätkuvalt kehvad, mille tôestuseks on see, et viimase 20 aasta jooksul ei ole toimunud mitte ühtegi kahepoolset visiiti, kus teineteist oleks külastanud kas president, peaminister vôi välisminister. Samas riigikogu ja duuma töögrupid suhtlevad pidevalt ning ministeeriumid (välis, justiits, sotsiaal) suhtlevad igapäevaselt. Kuigi piirilepingut ei ole siiani allkirjastatud, siis praktiline elu (toll/piirivalve) toimib hästi. Venemaa on sôltuvalt aastast Eestile tähtsuselt 3 kuni 5 majanduspartner ja kaubavahetus Venemaaga moodustab 10% Eesti kaubavahetusest (80% EL, 10% Venemaa, 10% muu maailm). Kultuurivahetus pole kunagi nii aktiivne olnud nagu praegu ning turisminduse osas lôid Vene turistid 2011 aastal uue rekordi.
Kuigi poliitiline olukord ei ole kõige parem, siis neid erinevaid suhtlustasandeid kokkuvõtlikult vaadates võib öelda, et üldine olukord ei ole negatiivne, vaid pigem neutraalne. Eesti ja Venemaa-vahelised probleemid on valusad, sest ajaloost ei saa üle ega ümber ning lähiajal ei ole Venemaa kindlasti valmis ajaloost objektiivselt rääkima. Loota võib, et tulevased põlvkonnad suudavad olukorda rahulikumalt suhtuda ning avatud suhtlusdialoogi luua.
Kokkuvõte
Kui suursaadik alustas kõnet lausega, et täna on uhke olla eestlane, siis kõne lõppedes oli tõesti soe tunne ja nõustumine südames, et meil tasub vaid uhkust tunda viimase 20 aasta saavutuste üle.
Naljaga pooleks võib ehk öelda, et kui küberkaitseliit koosneb vabatahtlikest kes aitavad kaitsta riiki rünnakute eest, siis ehk meie eestlased välismaal oleme vabatahtlike liit, kes propageerivad Eestit tavarahva tasemel. Me oleme Eestist eemal erinevatel põhjustel, kes õpib, kes töötab, mõned meist tulid omal soovil, mõned saatuse sunnil. Aga meid ühendab soov teadvustada maailmale Eesti saavutusi, Eesti ilu, ja rahva tahtejõudu.
Lôpetuseks tahaks korrata saadiku sônu: „Eesti noored, kes ôpivad välismaal, kôik pôlvkonnad kes välismaal elavad ja töötavad, on need, kes Eesti mainet välismaal loovad. Selles suhtes teeme me kôik ühist tööd – saadiku jaoks on see karjäär aga teile on see hobi, mille eest kuulub teile Eesti riigi suur tänu ja lugupidamine.“
Kristel Suur
