Facebook’is levis Mari-Ann Kelami soov, et me peaksime palvetama Ukraina eest. Me võime Ukraina eest palvetada, aga me peaksime palvetama ka enda eest, sest see, mis toimub praegu Ukrainas, on selle tulemus, et Ukraina valitsus sõlmis lepingu Venemaaga ja kaugenes Europpa Liidust.
See on sama, mida tegi meie välisminister Moskvas, sõlmides piirilepingu. Minu arvates ütlesime me lahti Tartu rahuga sõlmitud kokkulepetest. Meie poliitikud õigustavad seda piirilepingut, öeldes, et miski ei ole muutunud ja Eesti suhted saavad Venemaaga nüüd normaalsema näo.
Ka loodetakse, et Venemaa vastab meie heatahtlikkusele samaga, laiendades kaubandussuhteid jms.
Täna on ainult Jaapanil Venemaaga piirileping sõlmimata. Kunagi sain ma kokku Jaapani suursaadikuga Eestis. Kui ma rääkisin talle, et meil on Venemaaga piiri küsimustes erimeelsusi ja et me peame asjad lõpuni läbi rääkima, sest me oleme väike riik, kellel on Venemaaga ühine piir, rõhutas suursaadik, et Jaapan on samuti väike riik, kellel on Venemaaga ühine piir. Ja et neil ei ole selle probleemiga midagi suurt ette võtta.
Mulle tundus see väga õpetliku loona, kuna Jaapan on ju ikkagi majanduslikult kõrgelt arenenud suurriik, tal ei olegi nii suurt vajadust kindla piiri järele.
On naiivne arvata, et Venemaa meile selle leppe eest tänu üles näitab.
Kujutame ette, et Venemaa on nagu üks suur uhke korter, aga nendest korteritest ei pääse koridori. Selleks et koridori pääseda, vajavad sinna sisenejad või sealt lahkujad luba, et läbida kolm väikest ruumi, mis ühendavad kortereid koridoriga.
Korterite omanikud tunnevad end petetuina. Nende meelest peaksid nad saama vabalt majas liikuda. Muidugi teevad nad nüüd kõik, saamaks enda valdusesse need väikesed ruumid, mille kaudu liikuma pääseb.
Eesti, Läti ja Leedu on põhimõtteliselt samasugused kolm väikest läbipääsuruumi, mis praegu sulgevad Venemaa koridori, mille nimeks on Läänemeri.
Nii näevad venelased meid. Me oleme lihtsalt vähetähtsad tüütud putukad, kes on nende teel ees. Venelastel on oma plaanid ja miski ei suuda neid sundida teelt kõrvale kalduma.
Seetõttu me peame enda eest ise hoolt kandma.
Ukrainlased olid naiivsed, kui sõlmisid Venemaaga gaasilepingu, lootes, et nad saavad kümneks aastaks fikseeritud hinna. Ukrainal on soov liituda ELi ja NATOga, aga enne seda tuli lahendada energia küsimus. Ja mis siis juhtus?
Venemaa ignoreeris gaasilepingut, nagu seda poleks kunagi olnudki, ja kolmekordistas ukrainlaste jaoks gaasihinda. Põhjuseks oli näidata oma võimu ka Georgiale, kes ka soovis liituda ELi ja NATOga. Kui venelased ründasid Georgiat, ei läinud lääs neile appi, sest Georgia oli endine Nõukogude liiduvabariik.
Mida rohkem me laseme Venemaal oma kombitsaid laiali ajada oma ellu, seda enam muutub tõenäoliseks, et Eestissegi hakatakse mingil hetkel suhtuma kui endisesse Vene omandisse.
Venemaad ei saa usaldada, seepärast paneb mind imestama, et meie valitsus, kes teab ju väga hästi, milleks venelased võimelised on, millegipärast usub praegu, nagu oleks Venemaa muutunud. Venemaa eesmärk on taastada impeerium, tema meelest on meie praegune iseseisvus ajutine.
Ma loodan, et parlament ei ratifitseeri piirilepingut.
Viido Polikarpus
