Mees ja naine erinevad teineteisest põhjalikult. Vähemalt ma usun, et mõtlemisprotsessid on neil küll erinevad.
Meditsiiniliselt on tõestatud, et naised kasutavad oma aju teistmoodi kui mehed, naise aju on ehitatud nii, et nad võivad korraga täita mitut ülesannet. Näiteks tegelda mingi vajaliku toiminguga, hoolitsedes samal ajal lapse või isegi mitme lapse eest.
Naine, kelle ülesanne on tuua laps ilmale, on ka rohkem teadlik oma tegude tagajärgede eest, kui seda on mees. Asjal on mõte, kuna mees konkureerib teiste isastega oma geenide edastamises.
Mees on valmis surema oma au nimel.
Looduses juhtub seda ka muude liikide puhul, näiteks Mustade Leskede juhtumil, kui Lesk sööb meesisendi pärast paaritumist ära.
Loodus toodab mehes surmani iga päev miljoneid spermatosoide, samal ajal kui naisele on antud vaid loetud hulk munarakke tema eluaja jooksul. Seetõttu on loomulik, et naine valib, milliseid spermatosoide ta vastu võtab, sest nende edasise saatuse eest vastutab ta järgmise 18 aasta jooksul.
Mehed tulevad ja lähevad, tänapäeva maailmas lahutatakse pooled abielud ja seetõttu muutub abikaasa valimise õppetund veelgi olulisemaks.
Möödunud nädalavahetusel pressisin koos oma naise Heli ja tema onupoja Tõnu Puuraga õuntest mahla. Meil on mitmeid erinevat sorti õunu aias. Panime purustajasse ka talveõunad, kuigi need ei olnud veel päris valmis.
Mu naine palus Tõnul mitte korjata puu otsast madalamatelt okstelt ilusaid punaseid õunu, mida ta tahtis hiljem ise korjata ja viia Tallinna. Mina ei saanud aru sellest tema kavatsusest. Minu meelest oleks kõige targem olnud, kui Tõnu oleks raputanud puud nii kõvasti, kui ta jõuab, ja siis oleks Heli saanud õunad puu alt üles korjata. Aga mu naisel on oma viis, kuidas ta tegutseb, ja see erineb kõvasti minu meetodist.
Ma ei öelnud algul midagi, aga mõne aja pärast ei saanud ma muud, kui ronisin puu otsa ja raputasin oksi, et kogu seda õunte korjamise protsessi kiirendada. Seda tehes meenus mulle üks lugu, mida ma olin kunagi kuulnud.
Ärimees sõidab külavaheteel ja naudib kaunist loodust. Ta näeb talunikku, kes seisab põllul õunapuu all, ja tema ümber on palju põrsaid. See tundub linnamehest ärimehele väga kummalisena. Ta aeglustab sõitu, et näha, mis toimub.
Ta vaatab huviga, kuidas talunik võtab põrsad ükshaaval sülle ja upitab nad õunteni, et nad saaksid neid seal ampsata. Kui ühega on asi korras, võtab ta järgmise.
Ärimees tuleb autost välja ja küsib: „Mille pagana pärast sa puud ei raputa?!“
Talunik ei olnud märganud algul, et teda jälgitakse. Nüüd vaatab ta üles ja näeb linnavurlet ilusas läikivas autos.
„Miks ma seda peaksin tegema? Mis head selles on?“ küsis talumees.
„Siis kukuksid õunad puu otsast alla!“
“Ja mispärast see hea on?”
Ärimees ei uskunud oma kõrvu! Ta vastas: “Sead saaksid siis süüa nii palju õunu, kui nad tahavad!“
„Mis head sellest tuleb?“ küsis jälle talunik, mõistmata linnavurle loogikat.
„Mõtle, kui palju aega sa kokku hoiaksid!“ ärritus ärimees.
“Kui tähtis saab olla aeg sea jaoks?” küsis farmer lõpuks.
Kui ma pean oma naisega asju ajama, panen ma end vahel talumehe, aga vahel jällegi ärimehe olukorda.
Kuuvarjutuse ööl läks mu naine aeda kella 3 ajal varahommikul, et madalamatelt okstelt õunu korjata ja minna siis kell 4.45 väljuvale Tallinna bussile.
Ta võttis oma pere ja sõprade jaoks kaasa ka 50 liitrit õunamahla.
Ükskõik, mida ma tema meetoditest arvan, saab ta erinevalt minust alati kõigega hakkama.
Viido Polikarpus
