Kui talvine päike on loojunud ja ehavalgus kustunud, meenuvad Lydia Koidula sõnad:
“Kui päeva kära aega
ei annud palvele,
siis astu õhtul õue
ja vaata ülesse!”
Sellele lisab kaunilt Anna Haava:
“… ja pühalikult särab
seal kõrgel tähte koor.”
Tõepoolest, talvisel taeval on eriline sära. Vahel öeldakse, et see on tänu külmale, selgele õhule. Tegelik põhjus on aga, et just talvetaevas juhtub olema hulk eriliselt heledaid tähti ja silmapaistvaid tähtkujusid. Teeme seepärast väikese reisi talvise taevatelgi all.
Kui jaanuari keskel, õhtul kella 9 paiku, suunata pilk lõunataevasse, siis tervitab teid seal tähistaeva ilusaim tähtkuju Orion (vt. joonist). Tähtkujud on kõik fantaasia kujutelmad, kuid tore on, et inimesed on osanud teatud tähegruppides näha tuttavaid esemeid, loomi või müto-loogilisi kujusid. Teame ju kuivõrd tabav on eestlaste Suure Vankri idee. Eri rahvad näevad aga eri asju. Nii näiteks on ingliskeelsetes maades Suure Vankri nimeks Big Dipper (Suur Kulp). Ta ametlik nimi on koguni Ursa Major – Suur Karu, sest mitmeid tumedamaid tähti appi võttes saame hiiglasliku karu profiili, kus “vanker” ja “ais” moodustavad karu tagakeha ja saba.
Nii on ka Orioni tähtkujuga lugu. Antiikrahvastele oli ta jahimees Orion, kes vahvalt astub vastu ründavale härjale (tähtkuju Taurus). Näeme meest enam-vähem profiilis, näoga paremale. Üleval vasakul hiilgav punakas täht (Betelgeuse) on Orioni parem käsi suure nuiaga (tumedamad tähed sealt ülespoole). Paremat nurka ehib valkjas Bellatrix – Orioni vasak käsi, mis hoiab kilpi (kaarjas rida sellest paremal). Kilbist veelgi paremal seisab Tauruse tähtkuju veidi punakas täht Aldebaran – vihase härja silm.
Keskmised kolm heledat tähte reas – Alnitak, Alnilam, Mintaka – on Orioni vöö, nende all vertikaalselt on näha pooludustest tähtedest mõõka. Alumised kaks tähte, Saiph vasakul, Rigel paremal, on mehe jalad. Vägev kuju tõepoolest. Muide, tähtede omapärased nimed pärinevad antiikajastust – Babülooniast, Araabiast, Kreekast jt.
Eesti maarahvale oli tähtkuju nimeks Koot ja Reha. Jälle tabav, sest Bellatrix, Betelgeuse ja alumine Saiph moodustavad rehepeksu koodi kuju. Orioni vöö seevastu oli maarahvale reha, mille varre otsaks on hele Rigel all paremal.
Tähti vaadeldes näivad nad kõik olevat samal kaugusel, kleebitud tumeda taevavõlvi külge. Kui aga saaksime oma vaatekohta küllaldaselt muuta, siis muutuks ka tähistaeva pilt, sest tähed moodustavad ju hiiglasliku parve maailmaruumis. Kui hiiglaslik, see selgub alles nendevahelisi kaugusi mõõtes. Ilmselt pole siin kilomeetrite ja miilidega midagi peale hakata. Mõõtühikuks peab tarvitama valgusaastat. Valgusaasta pole aja, vaid pikkuse mõõt, ta on kaugus mida valguskiir läbib aasta jooksul. Kuna aastas on umbes 31.5 miljonit sekundit ja valgus levib sekundis u. 300,000 kilomeetrit (186,400 miili), siis korrutage need arvud ja saate tulemuse, mis ületab inimese kujutlusvõime – 9,600,000,000,000 km (6,000,000,000,000 miili). Ja see on ainult üks valgusaasta!
Läheme nüüd tagasi Orioni juurde. Kolm säravat keskmist tähte – Orioni vöö – asuvad meist 1500 valgusaasta kaugusel. Umbes sama kaugel on ka Orioni mõõk. Hele Rigel all paremas nurgas on 850 valgusaastat eemal ja Betelgeuse’ni on ligi 500 valgusaastat. Pidagem meeles, et neid tähti vaadeldes vaatame tagasi ajas, sest näeme näiteks Rigel’it nii nagu ta oli 850 aastat tagasi. Kuidas ta praegusel momendil välja näeb, seda näevad meie järeltulijad aastal 2862, kui tähelt praegu teele asunud valguskiir siiani jõuab.
Orioni tähtkujust vasakul all näete üht eriliselt säravat tähte – Siirius. See on heledaim kinnistäht terves taevas (s.t. Päikesele sarnanev, mitte planeet). See on arusaadav, sest Siirius asub meist “ainult” 8.6 valgusaastat eemal. Vanas Eestis oli Siiriuse nimeks Orjatäht, sest tema tõusu järele olevat teomehed võinud lõpetada rehepeksu. Aga rehepeks toimub teatavasti suve lõpul. Siis tõuseb Siirius alles kella 4 paiku öösel! Kas tõesti kestis rehepeks kuni varahommikuni välja? Võib-olla.
Ehk mäletate Eestis levinud populaarset meeskoorilaul “Hele täht”:
“Hele täht, sa vaikselt vilgud,
sinetavast taevast pilgud,”
mis lõpeb üsna sentimentaalselt:
“Sinu juurde üles sõuda
sooviksin siit ilmast jõuda,”
Seda ma küll ei soovita, sest näiteks Orioni vöö tähtede ja Siiriuse pinnatemperatuur on vähemalt 10,000 kraadi!
Parem jääme oma tagaaeda ja naudime taeva ilu ohutust kaugusest.
Raul Pettai
