Eurovisiooni lauluvõistlus on nüüdseks jälle seljataga. Sel aastal jäin ma finaali vaadates magama. Mul panid pea ringi käima tohutud välkuvad tuled taustal ja kogu kisa ja kära, mis ekraanilt tuppa paiskus. Kuulun vist selle vanusegrupi hulka, kellele niisugune möll enam midagi ei paku. Kogu see digiajastu ja digimaailm, kuhu kuuluvad ka Skype, arvutimängud, facebook jms. on minust puutumatult mööda läinud. Ma mäletan, kuidas ma 1950-ndate aastate lõpul ja 1960-ndate algul teismeliseeas lukustasin end tundideks väiksesse tuppa muusikaplaatide kuulamiseks, et mitte segada oma vanemaid. Tänagi võin neid laule laulda, sest nad on mulle nii tugevalt mällu sööbinud. Aga „Rockefeller Streeti“ (tänavust Eesti Eurovisiooni võistluslaulu – toim.) ei suudaks ma isegi mitte siis järele ümiseda, kui sellest sõltuks mu elu, nii nagu ei meenu mulle midagi eelmise aasta Eurovisiooni võidulaulust.
Muidugi ei saanud tookord minu vanemad minust ja minu muusikalisest maitsest aru, nii nagu ei mõistnud mina, miks nemad minu lemmikumuusikast midagi ei pea. Korrastatud ühiskond pole kunagi sallinud isiksusi. Digimaailm muudab ka kõik oma kasutajad sõltuvaiks programmidest.
L. Siimiskeri ja A. Palmi raamatus „A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst“ (Tallinn, 1978) on kirjas, et kui mujal maailmas domineeris taludes juba selline majandussüsteem, mis põhines rahal ja kaubavahetusel, siis Tammsaare lapsepõlvekodus elati ikka rohkem naturaalmajanduse põhimõttel. Kõike vajaminevat tehti ise oma kätega. Tulevase kirjaniku isa võis ise maja valmis ehitada, teha pottsepatöid, valmistada hobusele rakmed, voolida puust tarbeesemeid – lusikaid või kulpe, punuda korve jms. Tammsaare ema ketras lõnga ja õmbles perele riided. Tammsaare mäletas, et eriti osav oli ema olnud õmblustöös ja kudumises.
Tammsaare – kodanikunimega Hansen – sai kodust kaasa oma vaimsed huvid. Tema emal olid kunstikalduvused, ta armastas muusikat ja andis need anded edasi ka oma lastele. Koos lauldi ja musitseeriti. Tema isa oli oma aja kohta haritud mees, kes oli lõpetanud vallakooli ja oskas ka saksa keelt.
Hansenite talus loeti Sakalat ja Virulast. Seal oli väike raamatukogugi, kus oli peale vaimuliku kirjanduse ka ilmalikku lugemisvara. Kirjanik Tammsaare mäletab, et päev muutus eriti õnnelikuks siis, kui isa võttis välja Kreutzwaldi raamatu „Maailma ja mõnda, mis seal sees leida on“ ja luges seda ette.
Ma mäletan oma lapsepõlveajast USA-s, et kõigi meie tuttavate perekondades oli kodus klaver. See oli eesti kodus sama vajalik, nagu olid raamatud ja kunstiteosed. Mulle meenub ka see, et lapsepõlves kogusin ma koomikseid, mida mu vanemad pidasid mõttetuks rämpsuks. Tänapäeval on need aga muutunud klassikaks.
Kui kaua suudaksid tänapäeva lapsed olla ilma elektrita? Televiisor on kaasaegse perekonna elu keskpunktis kaminatule asemel. Ja isegi seda vähest koosolemise aega raisatakse hoopis telefonide peale, millega saab teha kõike, ainult lennata nad veel ei oska.
Elu eesmärki on raske tabada ja otsustada, mis on tähtis ja mis mitte. Ilmselt on õigus buda filosoofil, kes ütles, et elu ei ole mõistatus, mida peab lahendama, vaid mäng, mida peab nautima.
Viido Polikarpus
