Õpetaja Enn Auksmanni kõne Eesti Vabariigi 104. aastapäeva aktusel.
Armsad sõbrad, dear friends!
Ma ei ole kunagi rääkinud ukraina keelt, aga täna tahaksin proovida. Nimelt soovin lugeda ühe poeemi või õigemini paar salmi ühest poeemist, mille autor on ilmselt tuntuim Ukraina poetess, 1871. aasta 25. veebruaril sündinud ja 1. augustil 1913. aastal surnud Lesja Ukrajinka.
Ma ei saa päriselt öelda, et kuulun tema austajate hulka, seda peamiselt seetõttu, et tema poliitilised vaated olid minu omadest väga erinevad. Ühes need siiski kattuvad: nagu tema oli oma rahva patrioot ja tema unistuseks oli vaba Ukraina, nii tahan minagi alati seista oma rahva ja riigi vabaduse ja iseseisvuse eest.
Olgu nende poliitiliste vaadete erinevusega kuidas on – mäletate, kuidas üks president Ronald Reaganit pärast talle tehtud atentaati opereerinud arstidest ütles: «Täna, hr President, me oleme kõik vabariiklased!» Nii võin minagi öelda, et kuigi oleme kogunenud siia tähistama Eesti Vabariigi aastapäeva, oleme täna kõik ukrainlased.
Ma loen need luuleread esmalt ukraina ja siis eesti keeles. Ingliskeelset tõlget mul kahjuks ei ole. Kui siin peaks olema mõni minust parem ukraina keele tundja – ma mäletan, et eelmisel korral, kui Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasime, oli meiega koos üks ukraina perekond –, siis ehk aitate neid, kes ei oska ei ukraina ega eesti keelt.
Kus oled sa, priius, täht kauge ja valge?
Miks ometi taevast ei lasku sa alla?
Miks pisarais maale sa valgust ei kalla?
Sa näed ju — on pimedus matnud kõik palged!
Tõest saanud on valskus — sa tunned ju seda?
Oh häda!
Mu rahvas, su pärast äng pigistab rinda!
Mu vennad — mil ahelaist vabaks nad saavad?!
Ah, põletav-valusad, kurnavad haavad,
Ukraina, mu ema, on löödud su rinda!
Kes aitaks meid tõusta ja pääseda vaevast?
Oh taevas!
See luuletus on täis valu ja igatsust. See on väga sarnane paljude eesti luuletajate valule ja igatsusele. Esimesena tuleb meelde Lydia Koidula ning seejärel – võib-olla sarnase prohvetliku vaate tõttu – Juhan Liiv.
Valust ja igatsusest hoolimata ei ole need read lootusetud. Pigem ongi nad – nagu ütlesin – prohvetlikud. Poeet ei oleks neid ridu kirjutanud, kui ta poleks uskunud, et see, mida ta igatseb võib kord tõeks saada.
Tahan siit minna Pühakirja juurde. Prohvet Jeremija raamatust võime lugeda: «Nõnda ütleb Issand: «Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.» Nõnda ütleb Issand: «Keela oma häält nutmast ja silmi pisaraid valamast, sest su teol on tasu,» ütleb Issand, «ja nad tulevad tagasi vaenlase maalt. Sul on lootust tulevikuks,» ütleb Issand, «su lapsed tulevad tagasi oma maale.»
Lisan targa Saalomoni sõnad: «Ärge otsige surma oma elu eksiteel ja ärge tooge hukatust oma käte tegudega! Sest Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest. Tema on ju kõik loonud, et see jääks, ja mis maailmas on sündinud, on tarvilik. Selles ei ole hukatuse mürki, maa peal ei ole surmavalla valitsust. Sest õigus on surematu… […] Armastus on tarkuse seaduste täitmine, seaduste tähelepanemine omakorda tagab surematuse. Surematus aga annab, et ollakse Jumala lähedal.»
Mis on meil panna vastu vägivallale ja valele? Ainult tõde ja armastus. Armastus Jumala, oma ligimese, oma maa ja rahva, vabaduse ja tõe vastu. Kui me selles püsime, siis oleme võitmatud – Pühakiri ütleb, et lausa surematud.
Eesti rahvast innustas kord hüüe: «Ükskord me võidame niikuinii!» Soovin, et tahaksime ja oskaksime oma vabadust ja iseseisvust hinnata, sellest kinni hoida ja selles püsida. Ning et tahaksime ja oskaksime selles toetada ka neid, kes on meie kõrval – neil päevil eriti oma vendi ja õdesid Ukrainas.
Õnnistatud vabaduse ja iseseisvuse aastapäeva teile kõigile! Õnnistagu ja hoidku teid kõigeväeline ja halastaja Jumal, Isa ja Poeg ja Püha Vaim. Aamen.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu