Jälle on Läänemere kallastele saabumas kevad. Idakaldal paukus üsna kaua pakane, võimutses kindral Talv. Ründas ka läänekaldaid, rabas isegi Taani saarteriiki paarikümne öise miinusega ja kaanetas jääga siseveekogud. Soojad Atlandi hoovused asusid aga vasturünnakule ja lõid kindral Talve tagasi Bornholmi lumevallide taha, kust ta ööseti pommitas külmakahuritega, aga oli peagi sunnitud taanduma idakaldale. Jätkas seal võimutsemist, lumesaju ja tuisuga, libedate teede ja ummistunud liiklusega. On siiski taandumas Sinimägede taha, ka vabastamas Skt. Peterburi oma blokaadist, lootes edukale tagasitulekule järgmise aasta ringis. See kõik on korduv ja möödaminev, päike saab rohkem võimu ja kevadlilled tärkavad, karud ärkavad talveunest, rändlinnud tulevad tagasi ja jätkub looduse igavene ringkäik.
Selliseid ringkäike on ka riikide ajaloos, aga need pole nii korrapärased. Majanduskriisid tulevad tihti ootamatult, just pärast optimistlikke tõusuperioode. Neid ei osata ohjeldada, rühitakse pooleldi pimesilmselt tipu poole, unustades, et teiselpool läheb tee allamäge.
Juba paar aastat on ka Eesti kannatanud rahvusvahelise majanduskriisi tagajärjel. Välisvaatlejate arvates on Eesti suhteliselt hästi toime tulnud. Aga kuna paljud eestlased nähtavasti arvavad, et Eesti on nende irvkujutise maailma naba, siis loetakse probleemides peasüüdlaseks valitsust. Sellele mõjub kaasa selle kauaaegne võimulolek. Minu asukohamaal Taanis ei süüdistata küll valitsust, aga pärast parempoolse valitsuse kümneaastast võimulolekut võitis viimased valimised möödunud aasta lõpul napilt vasaktsentristlik koalitsioon. Pärast umbes poolt aastat on valijad pettunud uues valitsuses ja eelistaksid endist. Valitsuse vahetus ei tähenda ju probleemide kadumist. Nende lahendamiseks, tegelikult leevendamiseks, on suurelt osalt vajalikud samad meetmed.
See kehtib ka Eesti kohta. Demokraatlikes riikides on parlamendis valik rahva paremikust. Riigikogu on aga nagu endine Ülemnõukogu, kus pidid olema esindatud ka lüpsjad. Nüüd eelistavad valijad esindajateks enda keskmist, nende hulgas roolijoodikud, kõrtsikaklejad ja altkäemaksu võtjad. Vastupidiselt lüpsjatele saavad nad kasutada mõjuvõimu ja lüpsta rahaallikaid.
Olen varem maininud, et ”au” on paljudele poliitikutele tundmatu sõna, mida võib siiski leida sõnaraamatus. Sama tundmatu paistab olevat ”eetika”, mis on pealegi võõrsõnade leksikonis. Seda seletatakse kui normide kogumikku, mis määrab inimese kõlbelise käitumise, nende kohustused ühiskonna, oma kodumaa ja üksteise suhtes. Aga kahjuks on enesekriitika ja eneseväärikus samuti vähetuntud mõisted. Riigikogu liikmevanne, millele nad annavad allkirja, on ka üldsõnaline: "Annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale".
Siinses normaalses demokraatias on harilik, et kui ärimehed lasevad end parlamenti valida, taandub nende äritegevus tagaplaanile. Eestis kasutatakse aga tihti Riigikogu liikme staatust just äritegemiseks, sest see annab mõjuvõimu. Ilmseks näiteks on elamislubade vahendamisega äritsemine. Vahendamine pole iseenesest kuritegu, aga selle muudab taunitavaks vahendajate parteiline IRL-taust ning on vastuolus selle printsiipidega, pealegi osalusega valitsuses. Kas neil tõepoolest polnud nii palju mõistust, et nad oleksid aru saanud oma tegevuse kahjustavast mõjust parteile, kes on kindlustanud neile positsiooni? Kolmas kambamees rõhutab pealegi oma süütust ja asetab partei veelgi raskemasse olukorda. Ei aita vingerdamine aukohtute ja ”tõekomisjonidega”, sest plekk on ikka küljes. Sama kehtib esimeses instantsis süüdi mõistetud Rakvere linnapea kohta, kes normaalselt edasikaebamisel oleks pidanud oma tegevuse peatama. Siin on ka tegemist valitsuspartei liikmega. Nad arvavad nähtavasti, et neil on tugevam seljatagune – parteidistsipliin on sellel alal nõrk. Nendele võiks katsuda selgitada, et nad oma kangekaelsusega rikuvad partei mainet, aga pole kindel, et need tegelased oma pimedas egoismis sellest aru saavad.
Keskerakondlased pole loomulikult kunagi süüdlased. Opositsiooniparteina iseloomustavad nad kõiki süüdistusi kui poliitilist tagakiusamist. Faktid neile ei loe, mida on ka näha viimaste süüdistuste puhul Priit Toobali ja Lauri Laasi vastu. Valitsusparteide poolehoiu langemist tahaksid nad ära kasutada võimule pääsemiseks. Nagunii on neil venelaste soosing, nüüd tahab Ühtse Venemaa lepinguliitlane Savisaar panna soola-leiva ühte kappi kompartei pärandustombu Vasakparteiga. Nad võivad moodustada koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega, kes liituvad vene erakonnaga. Nii pääseb Riigikokku rohkem venelasi, kes koos venemeelsete eestlastega võivad olla hädaohtlikumad kui Simm ja Dressen. Neil on peale puutumatuse teist laadi südametunnistus. Kas kommentaarides korduv väide ”mõttetust” Eesti Vabariigist viib kevadest uue talve suunas?
Vello Helk
