Tavavaatleja võib imestada, mis on ennesõjaaegsel inglise detektiivilugude kirjutajal pistmist 21. sajandi majanduskriisiga. Ärgem alahinnakem Dorothy L. Sayersit.
1933. aasta kriminaalromaanis „Murder Must Advertise“ („Mõrva tuleb reklaamida“) asetab Sayers oma tegelase lord Peter Wimsey incognito tööle reklaamiagentuuri. Sel viisil sai kirjanik hukka mõista seda tööala ja seda, kuidas selle elukutse esindajad „ekspluateerivad neid, kes ihalevad kättesaamatut luksust ja jõudeolekut, ning keda võib narrida ja meelitada kulutama nende vaevaga teenitud sente millelegi, mis pakub neile kasvõi hetkeks meelelahutuslikku ja luksuslikku illusiooni.“
Praegune olukord poleks Sayersit seega sugugi üllatanud. Kui ühiskonna alusmotiiv on majanduslik, kui inimlikkus on kaotanud väärtuse, siis on selle patu tulemus kohtumõistmine. Mida külvad, seda lõikad. Üldiselt oli ka Teine maailmasõda sellesama universaalse tõe manifestatsioon. Oma teoses „Begin Here“, mis on kirjutatud sõja esimestel kuudel, leiab Sayers, et just majanduse kummardamine on ühiskonna peamine puudus, kõrk tänapäeva patt.
„Begin Here“ („Alusta Siit“) kirjeldas samm-sammult allakäiguteed alates keskaegsest inimkonna kui Jumala näo järgi loodu kontseptsoonist 20. sajandi nägemuseni, mis tegi inimesest majanduse alama. Sayers’i käes sai sellest teine aeglane langemine läbi pal-jude sajandite. „See on selle maailma kohtumõstmine,“ ütles Sayer oma sõjaaegses avalduses Public Morality Council'ile (Avalikule Moraalinõukogule): „Kui me ei paranda meelt jumala armus, siis heidetakse meid seaduse ikke alla.“
Oma avalduses moraalinõukogule pealkirjaga „The Other Six Deadly Sins“ („Teised kuus surmapattu“), kus ta noomis kirikut, et too keskendub ainult lihahimule, käsitleb Sayers hoopis ahnust ja teeb sellega tundlikuma publiku olemise ebamugavaks. „Kirik ütleb, et saamahimu on surmapatt – kuid kas ta tegelikult ka arvab niimoodi? Kas kirik on valmis ärgitama heaoluühiskondi tegelema finantsilise immoraalsusega nagu ta seda teeb seksuaalse moraalitusega,“ hämmastas Sayers kuulajaid ja küsis retooriliselt „kas kirik korraldab teenistusi koguduse heledahäälse lauluga, et öelda lahti liigkasuvõtmisest?“
Sealsamas hurjutas ta kaasaegset ühiskonda ka eelmisega seotud patu pärast. Ta kinnitas, et „ükskõik kas soovitakse hoida pöörlemas seda industriaalse raha vurri, mille aluseks on ahne tarbimine, või mitte, ei saaks seda teha minutitki ilma koostööalti ahne tarbijata.“ Sayers oleks nõustunud, et kinnisvara krahhi põhjustas moraalne läbikukkumine. Veendumus, et see ei ole mõistlik vaid pigem vooruslik tahta seda, mida ei saada endale lubada, oleks Sayers’ile tundunud nii absurdsena kui ka patusena.
Oma elu lõpuaastatel pühendus Sayers Dante „Jumaliku komöödia“ tõlkimisele. Need hinged, neetud oma otsuse läbi valida patt, keda esitatakse „Põrgu“ elavas ja idiomaatilises osas, nende hääl kõnetas 1940ndate inimesi samamoodi nagu see kõnetas 14. sajandi Firenze elanikke. Nende hingede hääl kõlab teravalt ka tänapäeval.
“Põrgus“ on lihtsalt ahned, tagavaraks kogujad ja pillajad pandud karistust kandma ülemise põrgu neljandasse ringi. Teistega võrreldes pääsevad nad üsna kergelt. Alumises põrgus vägivalla kolmandasse ringi pani Dante liigkasuvõtjad koos jumalateotajate ja sodomiitidega. Tegemist ei ole vast kõige ilmsemate hingesugulastega, aga Sayers osutab, et „liigkasuvõtjad ei ole vägivaldsed mitte üksnes looduse, Jumala lapse vastu, vaid ka kunsti vastu , mis on looduse laps. Kuidas nii? Dante rõhutab, et on olemas ainult kaks tõelise rikkuse allikat: maa vili ja inimkätega tehtud töö… kuid liigkasuvõtjad on leidnud kolmanda viisi, mis on vägivaldne nii looduse kui kunsti suhtes. Kui finantsmahhinatsioonide aluseks oli raha, mis teenib raha, siis nad toetusid illusioonile. See oli püüe saada midagi mitte millegi eest.
Ühes oma sõjaaegses kirjas väitis Sayers, et „ükski sotsiaalne struktuur, mis ei ole rajatud inimese tõelist olemust ja vajadusi rahuldavale filosoofiale, ei saa olla rahuldav,“ mis seega diskvalifitseeris iga filosoofia, mis tõstis majanduslikud tegurid esikohale. Sayersi kristlikud vaatekohad oleksid teda sundinud rohkem muretsema selle pärast, kuidas majanduskriisile reageeriti ja mitte niivõrd kriisi enda pärast. Heaolu liberalism on samavõrd, kui mitte rohkemgi materialistlik filosoofia kui on seda kapitalism, kuna see eeldab, et esmane headus on materiaalne. Ei ole transtsendentset absoluuti ning inimesed asetavad end kohale, kus peaks olema Jumal. Heaolu liberalismis ei ole patukahetsust ega lunastust.
Materialistlikust vaatekohast on valitsus, kes pühendub oma kodanike toitmisele ja katmisele paljulubavam kui Jumal, kes käskis oma jüngreid mitte muretseda homse pärast. Kahjuks on tegemist olukorraga, kus ükskõik kui väärtuslik ka ei oleks nõuda inimestele materiaalset väärikust, ei käsitle kaasaegne poliitiline filosoofia seda väärikust kui vahendit inimkonna jumaliku loodusliku lõpuni. Erinevus Issand Jumal Immanueli ja Chicago linnapea Rahm Emanuali vahel on see, et esimene soovitab oma loodule, et nood võivad seletada, kus nende aare asub, viimane aga nõuab, et inimesed usuksid valitsusse.
Veelgi enam, Sayers oleks pidanud kadedust patuks, mis elab vasakpoolsete kapitalismi kriitika südames. „Kui liigkasuvõtmine on nende patt, kellel on, nende vastu, kellel ei ole,“ tuletas Sayers oma publikule meelde, „siis kadedus on nende patt, kellel ei ole, nende vastu, kellel on,“ ja seetõttu „võib alati leida toetust nende hulgas, kes on õiglased ja helded.“ Me oleme sama tuttavad kui Sayers nende veenvate kaebustega, kuid Sayers tundis kadeduses ära sügavama ja vaevu tajutava kurjuse, milles kättemaksuhimu maskeerub õiglaseks meelepahaks.
Sayers oleks põlanud Susan Sarandoni juubeldust, et president Obama „on kogukonna organiseerija nagu seda oli Jeesus. Ja nüüd me olemegi kogudus ja tema võib meid organiseerida.“ Sayers peaks seda filosoofiat õigustuseks järk-järgulise vabaduse ründamisele. Kirjutises „Wimsey Papers“, mis ilmus ajakirjas Spectator Teise maailmasõja esimestel kuudel, väljendavad Sayersi tegelased moraali, mida tema arvates oli ignoreeritud. Peter Wimsey kirjutab kusagilt Prantsusmaalt oma naisele leedi Harrietile, ergutades teda kirjanikuna „rääkima inimestele“.
Nad ei tohiks pidevalt oodata, et neid juhitaks – nad peavad ise end juhtima. See on sõda juhtimisele allumise vastu ja me võime selle kerge vaevaga võita väljal ja ikkagi kaotada omaenda maal.
Ma olen näinud meeste silmi, kes ootavad, et neid juhitaks, ja need on orjade silmad… nad ei tohiks oodata riigilt juhtnööre – nad peavad õppima juhtima riiki. Sa pead kuidagimoodi neile seda ütlema. See on ainuke asi, mis loeb.
Dante tõlkijana teadis Sayers, et vabadus asub kristluse südames. Need, keda Dante kohtas läbi „Divine Comedy“ („Jumaliku komöödia“), kogevad täpselt seda, mille nad olid oma maises elus vabalt valinud, külmadest tühermaadest põrgu põhjas kuni kirjeldamatu valguseni taeva tipus.
Riik, mis ei ole rajatud sellele arusaamisele vaid heaolu liberalismile, on tegelikult rajatud dogmale, mis võib end nimetada pragmaatiliseks, kuid on rajatud materialistlikule eeldusele. Oht seisneb selle eelduse üldistamises: riigikeskne majanduse juhtimine võrdsuse nimel, isiklikust vastutusest loobumine muudes eluvaldkondades võib tunduda loomuliku progressina. „Mil iganes riiki, kui sellist võetakse absoluudina,“ hoiatas Sayers, maalides halvima juhu stsenaariumi, „ei saa olla individuaalse arvamuse vabadust.“ President Obama näib olevat pööranud president Kennedy väljakutse pahupidi: ära küsi, mida sina saad teha oma riigi heaks, vaid mida sinu riik saab teha sinu heaks. Sellises ühiskonnas võib ühiskondlik lepe muutuda Fausti lepinguks.
õp. Walter Johanson