Eile hommikul läksin enne pimedaks minekut metsa jalutama. Päeval oli ilm külmavõitu, aga siiski kevadine. Minu koerad Muki ja Pätu said aru, et ma ei lähe ära mitte autoga, vaid et ka nemad saavad minuga kaasa tulla.
Päike hakkas loojuma, taevas oli selge ja õhk klaar. Kuulasin, kuidas linnud laulsid. Mulle meenus, kuidas ma kord hambaarstitoolil istudes ja naerugaasi mõju all olles, mis mulle oli tuimestuseks tehtud, kuulsin kõige imelisemaid, lausa ingellikke helisid. Kui tuimestuse mõju oli möödas, siis kuulsin, et tegelikult põhjustas seda häält üks lärmav masin ehitustöödel. Midagi sellist ei olnud ma enne kogenud.
Võibolla oli nüüd linnulauluga sama lugu – ma ei olnud terve talv nii ilusaid hääli kuulnud, lisaks veel värske õhk, mis võis pea pööritama panna. Lusti lisasid mu kaks truud sõpra, kes saba liputades ja rõõmsalt kareldes mind saatsid.
Paar päeva tagasi nägin, kuidas esimene kurg mu taluaknast mööda lendas. Kuredki on Aafrikast koju tagasi tulnud. Ma ei oska küll ütelda, kas tänavu tulid nad varem kui tavaliselt, sest meie talv oli sedakorda väga mahe. Meie talumaadel on palju kurgi, aga ka neile mõnusat toidupoolist ehk konnasid.
Eesti rahvaluule on sügavalt seotud loodusega. Näiteks lõokese kohta ütleb muistend, et jumal ja kurat hakanud linde looma. Jumala loodud lind tõusis õhku ja sai lõokeseks, kuradi loodu kukkus maha ning sellest sai kärnkonn. Aga linavästrik on linaõnne näitaja. Kui teda kevadel puu peal, katusel või aia peal nähakse, kasvab hea lina, kui maa peal, siis lühike. Mõnel pool arvati, et kui linavästrik ilmub põllule või aeda seemne külvamise ajal, siis ei lähe seeme kasvama.
Eesti seletusmuistendid räägivad aga põhjustest, miks kaaren on musta värvi. Enne olnud ta valge, aga jumal pintseldas kaarna tõrvaga ta laiskuse pärast mustaks. Olnud teisigi põhjusi, näiteks see, et kaaren laulnud aina: “Kurat! Kurat” ja karistuseks muutis jumal ta mustaks.
Eesti rahvuslinnuks aga võiks minu meelest olla harakas, sest tema sulestikus on olemas kõik meie rahvusvärvid – sinine, must ja valge. Kaaren on ka erakordselt tark lind, aga kui neid on palju koos, siis tegutsevad nad ühtse meeskonnana. Vähemalt seda viimast võiksime meie, eestlased, neilt ka õppida.
Muistendi järgi on harakas saanud vanakuradi tütrest, aga mõnel pool nõiast või vanatüdrukust. Haraka sündi on seostatud ka nõia või vanakurja hukkamisega. Tema pikk saba olevat talle jumala poolt määratud peergude näppamise eest.
Välja arvatud maa kaguosas, on harakas uskumustes väga populaarne endelind. Tema ilmumine elamu lähedusse ning häälitsemine kuulutab külaliste tulekut, annab teada peatselt saabuvast, enamasti halvast sõnumist, milleks võis olla käsk mõisa ilmuda, kohtuteade või surmasõnum. Seda välditi sõnadega: “Häid sõnumeid, häid sõnumeid, linnuke!” või “Pipart sulle keele peale!” Halba püüti ära hoida linnule tuha või savi järeleviskamisega.
Üksinda metsas jalutades, eriti pimedas, on eesti muistendid ja rahvajutud, uskumused ja tavad headeks kaaslasteks.
Niimoodi mõtiskledes kuulsin ma äkki hirmutavat häält, mille peale koerad muutusid närvilisteks ja hoidsid minu ligi. Ma ei saanudki teada, mis see oli, arvatavasti mõni olend ehitas endale pesa või oli lihtsalt hirmunud minust ja mu kahest saatjast.
Olin jätnud tule ahju põlema ja juba eemalt oma talule lähenedes nägin, kuidas korstnast tõusis rahustavalt suitsu ja aknast paistis tuli. Oli soe ja mõnus tunne. Olen tänulik saatusele selle võimaluse eest, mis ta on mulle pakkunud, et ma võin elada nii ilusal maal – maagilisel Eestimaal. Me ei peaks seda kunagi võtma kui iseenesest mõistetavat asja.
Viido Polikarpus
